Lehmja tammik Harjumaal on kui oaas. Seda mitmes mõttes. Läbi sajandite püsis ta püha metsatukana keset kultuurmaastikku.
Nõukaajal kerkisid ta serva Jüri keskuse suured kortermajad ja muud ehitised. Viimaste aegade Tallinna pärmitaignana laiali valgunud linnastu on selle metsa jäänuklikku erandlikkust vaid rõhutanud.
Pealekauba pole tegu tavalise põhjamaise metsaga. Ei, nagu nimi “tammik” ütleb, kasvab siin laialehine puistu. Eesti ja Euroopa üks põhjapoolsemaid tammemetsi. Nojah, hüva, Soomes siiski ju leiab kah, näiteks Lohja järvesaare Koulu tammik.
Mõnekümne aasta eest oli Lehmjas tegu tõesti puistuga, milles valitsesid tammed. Puud on siin aga keskmiselt juba peagu pooleteistsaja aastased ning mitmed vanemad tammed kuivavad, ka muuseas maantee naabruse “pulmaliste” hulgas Peiupoisi nime kandnu on hävinud. Temale sai, tõsi, saatuslikuks jäämine liiga maantee äärde. Prohveti nime kandval saab aga peagi juba neli sajandit turjale…
Nüüdseks on esimesse rindesse jõudnud palju pärni, kuid mitmed saared on ümber kukkunud – küllap saaresurma ohvrid.
Ja veel, võib arvata, et minevikus oli see tammik hõredam, midagi puisniidulaadset, sest tammed haraliste laiuvate võradega. Tollest ajast on säilinud veel ka puisniite eelistavad jumalakäpad. Tammed ses tihenevas metsas aga enam hästi ei uuene…
Tol maiõhtul oli jumalakäppade jaoks veel vara. Ja vihm aina tibas. Kuid see tegi mu esmatutvuse Lehmja tammikuga ainult meeldejäävamaks. Need igatepidi kõverikud tammed ja kaldu pärnapuud olid kaetud koheva sügavrohelise sammaldepolstriga, sammalt jagus ohtrate rändrahnude turjadelegi. Justnagu Gomera saare pilvemetsas. Ojaa, see oli lausa vaimustav. Vahest olid ka Abruka metsa puud just nõnda ohtralt sammaldunud? Sest jah, juba tundsin, kui oleksin uuesti jõudnud Abrukale. Metsaalunegi on siin nõndasama külluslikult salutaimerikas.
Kõigi nende sarapuude all ja lehtiva magesõstarde ning kuslapuude vahel vaibana võsa- ja kollaseid ülaseid, pudises viimaseid sinililleõisi. Lopsakad püsik-seljarohud, lillatavad lõokannuste õisikud. Paaris kohas parasiitset käopäkka, isegi kopsurohtu jäi ette. Lõhnavate varjulillede jaoks oli küll veel kahjuks vara. Hõbekirjut lehemustrit lõi koldnõges. Tema vast on siia siiski kultuurist metsistunud?
Huvitaval kombel leidub siin saludele iseloomulikku sõrmtarna. Vastuoksa vohab aga mitmel pool, tükati lausa kogumikena metstarna (Carex sylvatica). Nende talihaljad puhmikud mõjusid lausa kuidagi troopilisena. Meil Hiiumaal on metstarn haruldane, leidub siiski nt Määvli taga salusaartel. Lõuna-Eestis on ta tavaline, ent põhja pool mitte nii väga. Harjumaale jagub vaid üksikuid leide. Lehmja tammiku metstarnarohkus on tõesti tähelepanuväärne.
Veelgi erilisem on aga varjuluste (Bromus benekenii). Siinsel viiel hektaril olla leitud lausa pool tuhat isendit seda teise kaitsekategooria haruldast kõrrelist. Mulle piisas ühestainsastki, kes ühe kõrvalisema rajakese servas ette jäi. Jah, varjuluste, polnud kahtlustki! Udekarvalised lehetuped ning karvased leheservadki kõnelesid sellest selgesti.
No nüüd oli Abruka tunne eriti tugev. Just vaid seal oli mul seni õnnestunud varjulustet trehvata. Mis armas kohtumine nüüd mandri pinna peal!
Ega rohkem oskagi otsa kosta. Lihtsalt – imepärane oaas. Kevadlilleline, vihmast haljassamblane, linnulaulust kõlisev. Lehmja tammik ületas mu ootusi.
