Jälgi meid

Kirik

Palve, paast ja panustamine

Palve tähtsusest räägivad meile kõik konfessioonid. Kristlased enamasti palvetavad, kui mitte iga päev, siis kindlasti raskuste saabudes. Palvetraditsioone on mitmeid, usinamad kristlased palvetavad nii hommikul kui ka õhtul, samuti on neid, kes elavad pidevas südamepalve seisundis. Palvetamisrutiini aitab seada näiteks Õigeusu palveraamat, kus on sees nii hommiku- kui ka õhtupalved ning palved erinevateks juhtudeks. Söögipalved ja palve iga töö alustamiseks on head alguspunktid igapäevaste tegevuste mõtestamiseks. Meie palved on suunatud Jumalale ning aitavad meil usku suurendada ja enda edevust kahandada.

Paastu kasulikkusest räägivad lisaks Kirikule mitmed liikumised, ka teadus on erinevaid paastumeetodeid kasulikuks kiitnud. Õigeusu kirikus on aastas 180-200 paastupäeva, mil ei sööda liha, muna ega piimatooteid, ei tarvitata kanget alkoholi ja süüakse üldse tagasihoidlikult. Paastuvate õigeusklike toitumist võib pidada perioodiliseks taimetoitluseks. Õigeusu traditsiooni kohaselt paastujate hulgas läbi viidud uuringute järgi aitab nende paast kaasa kolesteroolitaseme, vererõhu ja kehamassiindeksi alanemisele. Lisaks leiti ühes uuringus positiivne mõju ka kognitiivsetele protsessidele ja meelolule kesk- ja vanemaealiste paastujate seas. Paastureegleid saab kõige lihtsamini vaadata kalendrist piktogrammina www.eoc.ee esilehelt, kus rist tähendab ranget taimetoidu päeva ning peeker veiniklaasiga rammusamat taimetoitu koos õli ja veiniga. Paast on suunatud enesele, see aitab meil end puhastada ning liialdamist vältida. Jeruusalemma Hesychiuse sõnul on Jumalik paastumine, kui seda tehakse koos aupaklikkuse, palvetamise ja almuste andmisega, vagaduse juur ja alus.

Kolmanda P, mida tavaliselt kutsutakse annetamiseks või almuste andmiseks, olen nimetanud panustamiseks. Annetamine seostub automaatselt raha ära andmisega, aga see pole selle tegevuse mõte. Annetamise eesmärk on teha midagi teiste heaks ehk panustada lähedastesse, kogukonda, ühiskonda. Panustamine või annetamine ei ole ainult raha andmine. Ideaaliks on vähemalt kümnendiku ajast ja/või rahast teiste heaks kasutamine, nagu lubasid teha Aabraham ja Jaakob (1Ms 14:20; 1Ms 28:20-22) või mis oli kirjas käsulaudadel Moosesele (3Ms 27:30-34). Kümme protsenti ei ole 22protsendiline käibe- või tulumaks, mida meilt sunduslikult võetakse, vaid see on panus, mida saame vabatahtlikult oma ligimese heaks anda. Ligimese aitamiseks võib olla üksiku kauge sugulasega veedetud iga kümnes päev või 10 000 € annetus kiriku katuse parandamiseks 100 000 € dividendist.

Gregorius Jumalasõnaõpetaja ehk Teoloog (330-389) on kirjutanud: „Kingi abivajajale midagi, olgu see kui väike iganes. Sest see pole väike sellele, kellel pole midagi. Samuti pole see ka Jumalale väike, kui oleme andnud endast, mida suutsime“. Erinevad tegevused on vajalikud, igaüks panustagu, nagu saab. Kümnendiku andmine ei ole maksimaalne eesmärk. Piibli Toobiti raamatus on kirjas: „Kümnise kogu saagist andsin ma Jeruusalemmas teenivaile Leevi poegadele. Teise kümnise ma müüsin ja läksin ning kulutasin selle igal aastal Jeruusalemmas. Ja kolmanda kümnise andsin ma neile, kellele see kuulus, nagu minu isaema Deboora oli käskinud, kuna olin jäänud isata orvuks (1:7-8).“ Ideaalis me käitumegi nii, et ostame kohalikku kaupa, aitame sugulasi ning lisaks annetame võhivõõraste heaks kokku kuni kolmandiku oma ajast ja/või teenistusest.

Johannes Kuldsuu (349-407) on öelnud, et annetamine on ülim voorus, olles üle kõikide teiste vooruste; ülim askeetlus – kõrgem kui paastumine ja parem kui neitsilikkus, kuna kasu saavad mitmed; suurem kui imetegude tegemine. Ta on isegi soovitanud „osta“ oma pääste annetustega, nagu on kirjas Jeesus Siiraki raamatus: „Vesi kustutab leegitseva tule ja heategevus lepitab patte (Srk 3:30)“. Vana Testamendi Õpetussõnad ütlevad: „Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha! (3:27); Kes on helde, seda õnnistatakse, sest ta annab oma leivast kehvale (22:9); Kes annab kehvale, sellele ei tule puudust, aga kes oma silmad suleb, saab palju sajatusi (28:27).“ Basilius ehk Vassili Suur (330-378) on öelnud: „Puud tuntakse tema viljast, meest tema tegudest. Heategu ei lähe kunagi kaduma; kes külvab viisakust, lõikab sõprust ja kes külvab lahkust, kogub armastust.“

Igaüks saab alustuseks vaadata, kas ta ikka suhtleb piisavalt oma lähedaste ja sugulastega ning jagab nendega vähemalt kümnendikku oma ajast. Järgmisena saame panustada kümnendiku kulutustest oma kogukonna materiaalsele toetamisele, eelistades kohalikku kaupa ja teenuseid võõraste omadele, näiteks Coopi Lidlile või Värskat Vittelile. Ja siis jääb veel kõige lihtsam osa, milleks on annetada kümme protsenti oma sissetulekust endale materiaalset kasu mitte toovatele abivajajatele, olgu selleks siis kohalik kogudus, sõjapagulased või keegi muu.Need kolm P-d – palve, paast ja panustamine – peaksid olema kristlasel sama selgelt meelel nagu Püha Kolmainus – Isa, Poeg ja Püha Vaim. Paast ja panustamine loovad eeldused meie palve siirusele: puhastagem ennast ja aidakem teisi, enne kui hakkame paluma Jumala armu!

 

Marko Müürisepp
Balamandi Ülikooli Püha Damaskuse Johannese Instituudi dogmaatika doktorant
Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Hiiumaa Jumalasünnitaja Sündimise koguduse lugeja

Veel lugemist: