Unistajate saar ja unistajate leht

Piret Eesmaa

Suveleht tõmbab selleks aastaks otsad kokku. See on olnud suvi täis õppetunde. Ja kuigi kõik ei pruugi nõustuda, on see olnud üks unistuste leht. Esimest korda oli meil võimalus teha päris oma lisalehte ja saime sinna pikkida kõike seda, millest Hiiumaa suvele mõeldes oleme unistanud. Rannad, intervjuud, sündmused, kirjandus, matkamine, Hiiumaa tunne. Seda lehte on tehtud pöörase entusiasmiga. Ööde arvelt, perede arvelt, lõunapauside arvelt. Aga mitte suve nautimise arvelt. Nagu kunagi alguses sai kirjutatud: “Hiiumaa suvi elab ja pulbitseb nii, et seda on kosmosesse näha – Suveleht teeb sedasama” Täpselt nii olemegi me kõik, kes me seda Suvelehte teinud oleme, tuksunud sel suvel tavalisest võibolla veidi kiiremini – Hiiumaa sündmuste ja 16-leheküljelise lisalehe rütmis.
Unistuste täideviimine on omaette töö, mis isegi kui raske, annab nii palju tagasi. Mul on meeles see KÕIGE esimene Suveleht. Iseäranis see, kuidas Eiki Nestor tuli Hiiu Lehe toimetusse Guido Kanguriga intervjuud tegema. Kuidas ta istus Hiiu Lehe diivanil ja pabistas. Kokkulepitud kellaajani, mil Guidole helistama pidime, oli aega. Ja siis ta rääkis, et oli hiljuti õppinud olulise nipi, kuidas friikartuleid paremini teha. Väga tähtis on viilutatud kartulid pärast tükeldamist köögipaberi sees ära kuivatada, enne kui küpsetama hakata. Ja natuke ka seda, kuidas tal juhilube pole, kuigi töötas autobaasis. Pärast intervjuud, Guido küsimuste järelkajana, kuulasime tema iPadist Frank Zappa muusikat ja lõpetuseks jagas ta ka lugu sellest, kuidas rahvusringhäälingu majas ühel kontserdil esimest korda oma suure lemmiku muusikat live’is kuulis ja see ta nutma ajas ning Eesti Ekspressi esseed kirjutama inspireeris. “Kui selline hakkab see suvi olema,” mõtlesin, “siis võib-olla polegi mul selle töö eest palka vaja.”
On hetki magusaid! Aga on ka hetki kibedaid. Üsna kiiresti toovad pea pilvedest alla hetked, mil avastad, et Sul on õnnestunud imeilusa esimese lehenumbri esikülg ära rikkuda sellega, et Sõru Jazz on kirjutatud väikese tähega. Või kui helistab pettunud inimene, kes leheinfo järgi kuhugi kohale läinud, ent seal avastanud, et leht valetas ja muuseumi uksed on kinni. Või kui oled ajakirjaniku lugu toimetades liigse enesekindlusega midagi hoopis valeks parandanud. Väga kibedad hetked, mis panevad kahe käega peast kinni hoidma.
Ajaleht on väga tähtis selle poolest, mis temas kirjutatakse. Ütleb ju nimigi – ajakirjandus. Aga sel suvel saime selgemast selgemaks – kujundus on täpselt sama oluline. Esialgsetel läbirääkimistel küljendajaga, kas ta on üldse nõus nädalas 16 lehekülge lisaks kokku panema, vastas ta: “Jaa, põhimõtteliselt küll, aga ma ei ole kujundaja,” ning rääkis siis midagi mingitest elementidest. Ma ei saanud päris täpselt aru, mida ta mõtleb, aga pidasin targematega nõu. Siis tuligi meile Valdek Alber, kes tegi selgemast selgemaks, kui oluline asi see element on. Valdeku sõnul tuleb iga kujunduse loomisel valida välja üks kujund, mida läbivalt kasutama hakata – ring, ruut või kolmnurk. Juhuslikult lebas tal Suvelehte kujundama hakates laua peal kitarri medikas, mis sisuliselt on kolmnurk ja nii hakkaski ta selle kujundiga katsetama. Nüüd ei kujutaks Suvelehte ilma medikata ettegi. Ja mida kõike sellega saab teha! Isegi seeni! Hiiu Lehe Disko plakatil olid need päikeseprillid. Pärdi päevade ajal noodid. Vahel on nii, et vaatad külge ja mõtled, et kuidagi ei ole nagu Suveleht, aga siis teeb küljendaja medikaga pildi sisse selle valge kaare ja näe – kohe on asi õige!
Aga iga lehega ja iga looga, mis me tegime, sai selgemaks üks – me saar on täis isepäiseid unistajaid. Kes tahavad midagi teha, soovivad endast anda, midagi hoida ja midagi luua ja hakkavad siis lihtsalt otsast tegema, sest “Kes see muu ikka teeb kui mitte ise!” Selles mõttes usume, et Suveleht on siia unistajate seltskonda so binud. Ehk järgmisel aastal jälle!