Praegune aeg on tõeliselt hingekosutav lihtsalt jalutamiseks, et märgata kõike seda erilist, mida loodus pakub. Mis võiks olla parem viis oma akude laadimiseks, vaimu virgutamiseks ja keha turgutamiseks, kui hingata endasse kibuvitsa hõngulist mereõhku, pista põske metsmaasikamaitselisi vitamiine ning korjata kleidiserva talviseid teevarusid. Need samad lõhnad, helid ja mälestused taaselustuvad talvel kui puistame teetassi killukesi oma suvest. Talvises pimeduses udulooriga kattunud ja unustusehõlma vajunud mõtisklused, märkamised ja jutuajamised niitudel, metsa veerel või mere ääres tärkavad ühtäkki ellu ja sosistavad suve kõige soojemaid mälestusi kõrva ning kergitavad vallatult suunurki.
Vahel on vaja vaid pisut kõrvale astuda harjumuspäraselt rajalt, vahel minna koduaia taha uudistama või hoopiski küsida sõbralt, kuhu tema sind juhataks, et kogeda looduse rikkust, mida pisut koju kaasagi noppida saaks. Meil siin paradiisisaarel leidub seda ju pea kõikjal ja vahel on vaja hoopis silmad pisut rohkem lahti teha, et ise rohkem märgata. Paljuski nii rikkumata, nii puutumata ja nii puhas on meie ümbrus siin. See on väärtus, mida vahel ehk liialt endastmõistetavana võtame ning ei märkagi märgata.
Kiviklibusel rannaribal aardeid korjates mängin peitust mesilaste ja pea kohal mööduva haigru paariga.
Selleks, et kogeda, pole vajagi teab kui kaugele minna. See elurikkus siin saarel on igas ilmakaares nii omanäoline ent samas nii sarnane. Pigem on vaja ehk pisut rohkem lasta oma mõtetel ja ajal rändama minna ning kogeda hetke püüdmise ja seal olemise ilu ja väge.
Nii luban end täna uitama, silmapiiriks vaid meri, mis taevaga üks. Kiviklibusel rannaribal aardeid korjates mängin peitust mesilaste ja pea kohal mööduva haigru paariga. Kibuvitsalõhnast pakatavate juuste ja maasikamaitseliste huultega ekslen kadakapõõsaste vahel. Täna unustan end sellesse hetkesse ja paika, et kimbuks kokku köita ja tallele panna see kõik – hetkeks, kui peaks olema vaja. Kui peaks olema vaja eilse rõõmu kaja…
Annamaria Venski
