Piret Eesmaa Käina osavald planeeris Hiiumaa esimese elamuskeskuse avada aastavahetusel, siis lükkus tähtaeg uude aastasse ja lõpuks avati Tuuletorn alles 1. juunil.
Keskuse aastaseks külastuste arvuks prognoositi vähemalt 25 000 ehk samas suurusjärgus Kõpu tuletorni külastuste arvuga. Augusti lõpuks oli see arv täis ja pisut pealegi, ronimisseina pilet lunastati enam kui 3700 korral.
Kolme kuuga teenis keskus ekspositsiooni külastustelt 102 000 eurot, ronimisseinalt 25 000 eurot.
Sissetulekut saadi ka väikesest suveniiripoest ja kohviku rendituluna, summad vastavalt 20 000 eurot ja ligi 6000 eurot. Kui numbrid kokku lüüa, kujunes kolme esimese kuu müügituluks 130 000 eurot.
Oli keeruline aeg
Elamuskeskuse tegevjuht Kristina Halla ütles, et tegelikult polnud asjad üldse nii lihtsad. Esiteks langes avamine kokku koroonakriisi tipuga.
See tähendas, et umbes kaks nädalat pärast seda, kui teenindusjuht Sigrid Valter ja ronimisseina juht Ave Alviste olid tööle palgatud ning Hiiumaale kolinud, ei teadnud enam keegi, kas neile siin üldse tööd hakkab olema.
“Olen neile mõlemale tohutult tänulik, et nad sellistes tingimustes siia jääda otsustasid,” ütles Halla.
Kui aga Tuuletorni uksed lõpuks siiski avati, läks lahti meeletu möll ning enne septembrit ei saanud töötajad puhata.
500 külalist päevas
Esimesed nädalad olid Sigrid Valtri sõnul veel rahulikud, ent siis hakkas külastajaid tulema nii palju. “Koroonavaikuse järgselt tekitas ka sada inimest majas kerget ebakindlust, kas äkki peaks juba tulijate arvu piirama, siis aga võeti viimasedki koroonapiirangud maha ning suve lõpuks tundus sada inimest, nagu maja oleks tühi.”
Tihedamatel päevadel käis elamuskeskusest läbi pool tuhat inimest. Ronimissein aga tekitas lausa nii suurt huvi, et seinale pääsemiseks tuli hakata aegu broneerima.
“Ma oleks olnud üllatunud, kui Baltimaade kõrgeim sein ei oleks külalisi ligi meelitanud, aga tänu ronimisseina juhile Ave Alvistele on ka Eesti ronimiskogukond oma tee siia leidnud,” tunnustas juhataja. “Tallinnas seisavad ronimisseinad põhimõtteliselt tühjana. Käivad mõned entusiastid, aga sellist asja, et hommikust õhtuni on sein ronijaid täis ning järjekord sisuliselt ukse taga, pole ma kunagi varem näinud.”
Alviste lisas, et kindlasti aitas kaasa ka see, et Eestis lihtsalt ei ole teist sellist automaatse turvaköie süsteemiga ronimisseina, kus ka instruktor kogu aeg olemas ja valmis juhendama-julgustama.
Instruktorina töötab keskuses mägironija Inna Lepik, kes koos kaaslastega 2018. aastal vallutas 6211 meetri kõrguse Estonia mäetipu.
Oodatult suur huvi
“Tööpäevad olid meil väga pikad ja pidevalt tekkis uusi olukordi, mida tuli käigu pealt lahendada,” ütles ka Kristina. “Meil ei olnud hetkegi aega, et väljaspool tööd pisut tutvuda või kasvõi üksteiselt küsida, kuidas meil läheb.”
Juhataja sõnul on nii suure ja erilise maja käigushoidmine meeletu töö, mis väljapoole ei paista. Töötajaid on keskuses palgal kümmekond ja juhatajal jagus nende jaoks rohkelt tänusõnu.
Halla ütles, et tegelikult külastajate suur huvi teda ei üllatanud ja ta uskus Tuuletorni edusse algusest peale: “Uus elamuskeskus on Hiiumaa jaoks väga oluline väärtus, siia oli vaja kohta, kuhu minna ja kus oleks midagi teha ka siis, kui ilm ei ole ilus ja randa ei saa minna. See maja täidab seda rolli väga edukalt ja väga kvaliteetselt.”
Ka on külastajate tagasiside olnud positiivne ning seda väljendab ka 4,8punktine hinnang Google’is, kus kiidetakse nii ekspositsiooni, teenindust, kontseptsiooni kui ka ronimisseina.
Sigrid nõustus, et töö oli muidugi raske ja väsitav, kuid rõõmsad külalised korvasid kõik: “Kui sa näed inimeste rõõmsaid nägusid ja kui nad tulevad veel eraldi ütlema, et aitäh, et te olete ja aitäh, et te tegite selle koha, siis see on lihtsalt nii tore!”
Kõik kolm avaldasid lootust, et nüüd, kui turiste on vähem, leiavad ka kohalikud rohkem aega, et keskusesse tulla ja ekspositsiooniga pikemalt tutvuda.
“Tahame hakata pakkuma ka poole aasta piletit, millega võib näitust korduvalt külastada. Kohvik jääb samuti kogu talveks lahti ning loomulikult ootame kõiki ronima,” loetles ta põhjusi, miks sammud Käinasse seada.
“Suvel oli meil siin üks kohalik, kes soetas endale kohe hooaja algul kümne korra ronimiskaardi ning seadis endale eesmärgiks jõuda suve lõpuks ronimisseina tippu – ja ta tegi selle ära! – selline võiks olla tore ja tervislik väljakutse igale hiidlasele eesseisvaks talveks,” pakkus ta.
