Sel Loode-Eesti aprillikuisel ringsõidul jäi ette ridamisi jugasid. Kõik nii eripärased, oma meeleoluga. Treppoja joastik, uhke Keila juga ning siis Türisalu joastik.
Too viimane on arvatavasti veel võrdlemisi vähe tuntud. Või kes seda teab. Eks ole sealgi männimetsa alla radu trambitud ning joastiku kõrval maa päris paljaks astutud. Olen siin käinud tosinkonna aasta eest sügisel. Nüüd hakkas aga kevad oma märke ilmutama. Sarapuude all haljendas kanakoolmelehti ning muskuslilli, kuldtähed õitsesid ja lõokannused alustasid. Tibake ülaseid ning iselaadseid värskeid lehekesi – salu-tähtheinad? Ja vanu laiuva sõnajala lehti ning oru vastasveerul naistesõnajalgade pruune leheriismeid. Otse ojakaldail aga laanesõnajalgade “tüvede” mukse, vanad eoslehed otsas õieli. Kui suurepärane võiks see oja oma vetelangudega olla suvisel sõnajalalehtrite lopsakuse ajal!
Tegelikult suviti jääb siinne voolusäng sageli veeta, sest vaid verstapikkuse oja soine toiteala on na ahtake.
Praegu oli taimestik veel kasin, ent oja see-eest paeluvalt veeküllane. Langedes esmalt pisitillukeselt liivakivirandikeselt, et siis kosena mööda kaljusakke alla vahutada ja lõpuks tormaka kardinana räästast sööta. Türisalu joastiku eripäraks on see, et siin paekivi ei leiagi, ainult kambriumi ajastu liivakivid.
Seisin hulk aega seal kuristikus seda veemängu vaadates, kõrval üles kerkiv liivakaljusein, peakohal rammusate sangleppade raagus kroonid.
Mitte vähem paeluv pole oja edasine teekond. Siin õige lähedal jõuab ta mereni, lõikudes värskesse rannaliiva, voolates otse laintesse. Suudmes on sanglepapuud iseäranis toredad. Ning see meri. Jõuline ja ääretu, päike just täpselt silmapiiri kadumas.
Veidral kombel valdas meelt kummaline igatsusega seotud nukrus. Mõte läks kõige kaduvusele… Ja paganama jahetuuline oli siin ka.
Tagasi joastikule minnes sai meel millegipärast taas kuidagi rohkem tuge, võiks öelda, et isegi lohutust. Siin oli rohkem intiimsust. Või mis sõna sesse kohta ja meeleollu õigupoolest üldse sobikski?
“Vähem on rohkem” – säärast väljendit kasutatakse teinekord aianduses ja mujalgi. Siin sedakorda mu jaoks nõnda just oligi. Hea oli teada, et suur meri on siinsamas, ent hingelähedasemaks osutus tol õhtul see ojaorg. Õigupoolest piisanuks mulle isegi vaid samusest ülesvoolu pisukesest liivakiviastmestki, millelt komistav valev veeribake nõidus enda kütkesse.
Nii, aga nüüd kiskus juba küll hämaraks. Oli viimane aeg end minekule asutada
