Bobik jälle platsis. Maikuu on üks ilus kuu. Ikka need lilled ja roheline rohi – nagu igal kevadel.
Noh, muidugi on need va muruniidukid hakanud kah jälle põrisema. Need mulle üldse ei meeldi, aga sellest olen ma kunagi juba kirjutanud.
Maikuus tehakse tavaliselt palju välitöid. Mõnda tegevust on täitsa huvitav vaadata. Nojah, ühel nädalavahetusel langetati meil siin Polgu maja juures ohtlikke puid. Tõstuk oli kohal ja puha. Kuuride eest võeti kaks suurt mändi maha, jupikaupa. Noh, üks oli see puu, millelt talvel kaks pirakat oksa maha kukkusid. Õige ka, et ta maha võeti. Mis ta siis loobib neid oksi! Niimoodi võib veel õnnetus juhtuda.
Ma vaatasin, et töötegijaid on, aga puudub töödejuhataja, kes annaks nõu ja ütleks, mis ja kuidas, et inimestel midagi väga viltu ei läheks. Noh, ma siis võtsin selle raske töö enda peale. Kes teine oleks sellega hakkama saanud? Mina igatahes ütlesin pidevalt kõik oma arvamused välja, juhendasin, õpetasin. Kas inimesed minu koerakeelest alati aru said, on muidugi iseasi. Igatahes puud said maha võetud ja nüüd on suurem osa okstest ja tüvejuppidest koristatud. Minu Inimene tegeles kah murdmaakärutamisega. Noh, vedas lõhutud puid. Selle juurde ta mind kaasa ei võtnud, ütles, et tal on käru lükkamiseks kahte kätt tarvis ja kolmandat kätt, millega minu rihma hoida, tal pole.
Noh, ja järgmisel nädalavahetusel toodi siis õue peale igavesti suur konteiner, kuhu kõik inimesed said oma ülearuse kola panna. Sodi oli nii palju, et konteiner oleks äärepealt hakanud üle ajama. Minu Inimene sai ka mõnest vanast väsinud mööblitükist lahti. Nojah, natuke sain ikka õpetussõnu ka jagada. Näiteks, et suuremad asjad tuleks panna serviti, ikka serviti.
BOBIK
arvamusliider
ja nüüd ka töödejuhataja