Fotosid vaadates tundub üks Virumaa ilusamatest jugadest Tõrvajõel asuv. Ta ei ole küll kõrge, peaastangu veekardin ligi kaks meetrit, ent joa ülemise osa paeastmestik annab sellele lisavõlu. Vesi vahutab sealt kosena, et langeda kohe alla enda süvendatud hiiukirnu.
Tõrvajõe joa puhul on kahjuks paar “aga”. Esiteks on jõekese valgla väike, mistap korralikku veemöllu jagub vaid suurvete aegu või kõvade sadude järel. Teiseks on ta n-ö ärastatud.
Tulles Narva poolt läände, ongi järgnevatest jugadeketist esimene Tõrvajõel. Ühtegi viita sinna ei suuna. Igatahes Tõrvajõe bussipeatuse naabrusest keerab pisike tee põhjasuunas, kõrval lopsakpuistust palistatud säng. Ning, mida karta oligi sel augusti algupoole päeval peale põuast juulikuud – jõeke üsna veetu.
Hea oli küll astuda mööda kuiva paest põhja, ent… siis tulid koerad. Mitu tigedat peni, kargasid vaat et vägisi säärde. Lõugasid kui vaimust vaevatud sinna otsa. Nojah, samas ju maja. Kuigi seadusega on ette nähtud kõigile vaba kallasraja läbimine, teevad mitmedki maaomanikud selle sama hästi kui võimatuks, lastes tigedatel penidel vabalt ringi joosta. Ründasin otsustavalt vastaskaldalt kaarega, ronisin järsakust alla. Siiski kohal!
Kahjuks oli juga kuiv. Need nirekesed ei suutnud midagi päästa. Tilkusid jalami tiigikesse kuidagi nukralt.
Karjuvad penid jäid veidikeseks kaugemale ja nii sai siin ringi vaadata. Paelusid mustjakstõmbunud kivid sängis, kaljuseinte püstlõheline plokilisus. Allavoolu kogus org sügavust kuni kümne meetrini, vasemal paljastumas paekaljuseinu. Kuigi räägitakse Tõrvajõe kanjonist, on aluspõhjapaljandit näha siin vaid vasemal veerul.
Jõekaldail valitseb saarepuude galeriimetsariba, seas ka vahtrat ja sarapuud, põõsaist magesõstar. Siinseal turnis humalavääte. Jõesängis lõhnas vesimünt.
Seisatasin seal joa aluses orus veel viivu ja pidin kahetsusega nentima, et jääbki vetelanguse ilu mul sellel kaunil joal nägemata. Vaevalt ma siia enam kunagi tulen. Tõrvajõe joa külastamine on tehtud äärmiselt ebamugavaks.
Lahkudes tuli mul jälle läbida ligitikkuvate närvihaigete penide kadalipp. Päris ohtlik oli see. Ja vastik. Ja vihastama ajav takkaotsa.
Niisiis soovitus järgmistele Tõrvajõe joa külastajatele: riietuge paksudesse vattvammustesse, veel parem raudrüüsse…
