Seisatan sel päikeselisel härmahommikul Nõmba mäel ja tekkib turisti tunne. Sest näe, värske stend on siia mälestuskivi juurde siginenud. Loen ja saan tibakese targemaks.
Küla mainiti 1609 nime Nomba Cristen all. Mida see Cristen peaks tähendama, kristlik Nõmba või? Enne viimast sõda oli siin 20 majapidamist. Sajandite eest asusid siin kabel ja kalmuaed ning pühad männid. Viimased neist, Kabli ja Miili mänd vajusid igavikku 1960ndatel aastatel. Kuid toredaid vanu mände on seal Kärdla pool kurvil veelgi.
Tee laskub alla. Vasemal levib igav ühtlane kaasik. Paremal see-eest on huvitav mitmekesine lehtmetsaala, mis ilmselgelt meenutab endist puisniitu. Mõne kase ja sanglepa võra on ülalt veel üsna laiuv. Ka on haaba, saart.
Sookaskedega harjunult tunduvad siinsed valge-musta, rõmelise koorega arukased õige erilisena. Puude all levib sarapik, on pihlakat ja kadakat, maapinnal mõni samblaroheline rahn. Kõikjal sinilillelehti, püsik-seljarohu kogumikke, leidub maikellukeste punavaid mürkvilju. Hästi eristub üks vesihalja tarna kogumik, andes tunnistust pinnase lubjasusest.
Edasi tuleb karjatatav mets. Hõredam, ent märksa üheülbasem. Siin, uhke tamme ja haabade juures seisis kunagi suur sara, küllap heinaküün. Nüüdseks on see paraku kadunud.
Hooldatud karjamaad, kadakane männik ja juba paistabki Vilivalla. Kadakase lameda mäetipu taga sirutab tiibu tuuleveski, otse teeveerel kasvab mõni iselaadne puu. Oma siledate tüvedega meenutavad nad valgepööki. Muidugi pole need miskid valgepöögid, ikka lepad. Täpsemini: hallid lepad. Halli leppa jagub nii Vilivalda kui Lojale, on sealt isegi edasi tunginud, ent vaid verstake enne Nõmbat pidama jäänud. Miks ta Nõmbani pole suutnud levida? Erinevalt mandrist ei laiuta hall lepp Hiiumaal sugugi kõikjal, ent mõnele poole teda siiski jagub. Näiteks Jausa ja Suursadama teeristi naabrus torkab esimese hooga pähe.
Vilivalla kollane bussipeatus seisab iselaadse uunikumina ikka veel. Vastas üle tee osalt tahutud paest müürivare, paar jalakarühma ja… ligitõttavad uudishimulikud lambad.
Savikad maad ujuvad kõikjal lompidest. Ja oli see ju alles septembris, kui isegi sood kippusid kuivaks jääma!
Lehmad on siin ja lehmad on seal. Põllumajandus näikse Hiiumaal üksjagu elavnenud olevat – kõikjal aina karjamaad ja valevad silopallide rivid.
Ligasaviselt teelt keerab kõrvale kitsuke, ent puha kõvakatte saanud tee. See suundub otse Suuremõisa poole, ent minu sihiks on täna hoopis lähedal asuv Undama soo. Küla viimase talu juures rõõmustab tulija silma ilus puisniit.
