“Kõige kehvem on millegi hävitamisele kutsumine ja paterdamine kampaania korras,” ütles kultuuriajaloo professor Linda Kaljundi intervjuus Vikerraadio hommikuprogrammis.
Ta meenutas kunstiajaloolase Krista Kodrese mõtet, et kui esimese vabariigi loomise järel oleks samal moel vihale ja tunnetele voli antud, siis oleks kampaania korras hävitatud muuhulgas baltisakslaste mõisad.
Olen sellega nõus. Tormakuse asemel või selle kõrval tuleb omada ka tasakaalukust.
Ma tean – nii ajalooõpingute põhjal kui isiklikult oma perekonna lähiajaloo kaudu – kui keeruline on Eesti ajalugu olnud. Tean, et võõrvõimud muuhulgas püüdsid eestlaste meelsust kujundada meie kultuuri- ja avalikku ruumi muutes.
Aga ma ei ole nõus sellega, et kui oleme 30 aastat iseseisvuse taastanud riigis elanud, ilma mõne konkreetse monumendi teisaldamise üle avalikku arutelu pidamast, siis peaksime nüüd ilma aruteluta, ilma erinevaid argumente ära kuulamata kiirkorras tegutsema.
Kas see muudab ajaloo olematuks? Kas see mõjutab neid, kelle käitumine meile minevikus liiga on teinud? Kas see teeb meid paremaks inimeseks, muuhulgas võrreldes barbaarse käitumisega, mida oleme minevikus kogenud ja näinud?
“See on küll kindlasti praegusel ajal keeruline, aga kui see protsess on käima lükatud, siis ma arvan, et ei tohiks seda karta ja võib-olla võiks ka optimistlikult mõelda, et see arutelu aitab meil tugevamaks saada ühiskonnana,” ütles kultuuriajaloo professor Linda Kaljundi.
Eestlased ei saanud viimases ilmasõjas enda riigi eest, oma riigi lipu alla koondudes sõdida. Meid kisti ühele ja teisele poolele. Mobiliseeris sakslane, samuti venelane. Vastuhakkamine oli keeruline, kui mitte võimatu.
Minevikule ei saa mustvalgelt läheneda. Näiteks Kärdlas keskringi ääres asuva Kivi-Jüri puhul on neid, kes viitavad, et nende jaoks on see mälestus anastajatest ning tuleks silme alt ära viia. Aga ka neid, kelle sõnul aitab kuju just nimelt meenutada meie keerulist ajalugu. Ei lase unustada, kus me oleme olnud ning kuidas siia jõudnud.
Saan aru, et sõjategevus Ukraina vastu on nii mõndagi muutnud. Aga sellegipoolest ei ole mõistlik ka nüüd tasakaalukust kaotada ja tormakalt tegutseda. Mõistlik ja tasakaalukas avalik diskussioon viib meid kõige tõenäolisemalt võimalikult laiapõhjaliselt aktsepteeritava lahenduseni.
Ajalugu peab tundma, siis on ka olevik ja tulevik selgemad. Samuti tuleb osata enda vaatenurga kõrval ka teiste arvamus, isegi kui see on täiesti teistsugune sinu seisukohast, ära kuulata ning püüda ka seda mõista. Me ju oleme märksa intelligentsemad kui võõrvõimud, kes meie minevikku kujundanud, ja käitume vastavalt. Tasakaalukalt, mitte tormakalt.
HERGO TASUJA
Hiiumaa vallavanem
