Kõpumail leidub hulgana pisikesi soolaike, mille nimetusi kahjuks kaartidele kantud pole. Iseäranis tihedalt on taolisi külvatud Kaleste ja Hirmuste vahele.
Tulnud ühest taolisest, kus kasvavad loim-vesipaunikad, lootsin neid leida ka järgmisest. Esmalt jäi ette kaks tillukest soolaiku, mis meenutasid meteoriidikraatreid. Siin valitsesid lopsakad tarnad, mistõttu vesipaunikale kohta ei jagunud.
Siis avardus vaade juba suuremale soolaigule. Seda sopistab kõrgelt põhjakaldalt orgu tungiv poolsaaremägi. Mäge katab kuuse-männi segamets, maapinnal mustikaid ja harakkuljuste vääte. Samblastel nõlvadel olid kilpjalad osalt punakaks-kollakaks-pruunikaks värvunud, enamasti veel siiski suvehaljad.
Eriti toredad olid vanad siledakoorsed männid. Nende tüvede ja sangleppade vahelt paistis õhtupäikses rohetav soo. Tegemist on tarnasooga, vett lirtsumas jalge all vaid tükati. Tarnad on seal tõeliselt vägevad, mistõttu nende pokumätaste rinnuni lehepadrikus liikumine osutus õige tülikaks. Oli ilmne, et loim-vesipaunikat siit otsida pole suuremat mõtet. Ka puudusid siin turbasamblad. See-eest kohtas soopihla ja kollaseid võhumõõku.
Kanarbik lillatas veel õitseda. Lõunast, metsade tagant, kostus avamere vägevat kohinat. Siin aga oli juba varasügiseselt vaikne meeleolu. Igatahes väga kaunis koht. Kõndides kõrgel kaldal, oli pidevalt järveäärse tunne. Muidugi oleks tore, kui seal tõesti järv helkleks. Kuid ka selline lopsakas tarnapadrik all orupõhjas polnud teps paha vaatepilt.
Taolisi “ilma järveta järveorge” leidub Kõpus teisigi. Üks eriti võimsa kaldamäega asub näiteks Ojaküla lähistel.
