Taluastjast tootmisesse

Leib on meie toidulaual olnud pühamast püham ja seepärast oleme õnnelikud, et meil on saare peal oma leivatehas, kelle toodangu pärast võime uhked olla. Veel uhkemad aga oma Hiiu leiva üle. Mandrirahvas võtab seda leiba saarelt küla­kostiks kaasa. Sel on ime­tabavalt sarnane maitse meie esiemade tehtud leivaga.
Hiiu leiva lugu läheb tagasi Akslite pere vanaema Elvira juurde, kes elas Kaigutsi külas. Elvira leivad tulid alati hästi välja ja olid väga hea maitsega. Vanal ajal oligi külas kõigil teada, kelle pere leivad millise maitsega on.
Järjekordselt seda leiba süües rääkisid kaks sõpra, Agu Kohari ja Elmar Aksli, et sellist head Elviira leiba peaks hakkama turistidele pakkuma. Juurde veel soolasilku ja see oleks ehtne Hiiumaa värk. Mõttest hakkas kinni Ivo Einmaa, kes oli erialalt toiduainete tehnoloog ja töötas Kärdla leivatehases.
Einmaa meenutas, et algul oli ta ausalt öeldes natuke skeptiline, sest leivavalmistamise kodune ja tööstuslik tehnoloogia on veidi erinevad: “Ma sulatasin need kokku, kusjuures tulem pidi olema selline, nagu olekski kodus tehtud. Siin olid mulle suureks toeks Maili, Juta, Velje, tollased brigadirid, kellega eesotsas kõik pagarid olid nõus suuri pätse käsitsi vormima.”
Oi, kuidas siis Elvira leiva­tegemist jälgiti: stopperi, kraadiklaasi ja kaaluga, et seda hiljem tööstusesse üle viia. Kuna tööstuslikult mitmepäevane leivategu ei tulnud kõne alla, saavutati magus koduleivamaitse ehk leiva õige magusus suure pätsi ja linnase pikal ning madalal kuumusel küpsetamisega.
Aega võttis, aga asja sai. 1992. aastal hakati Hiiu leiba küpsetama praeguses Hiiu Pagaris. Retsepti on pidevalt täiendatud ja küpsetamise tehnoloogiat parandatud.
Esimene tolleaegne retsept on majas alles aastast 1995. Selle aja jooksul on retseptis vähendatud povidlo ja suhkru kogust ning lisandunud on linnaseekstrakt, mida algselt üldse ei kasutatud.

Õie Laksberg