Taimeretk Nõmbalt lõunakaarde 2.

Jõuan välja maanteele ja edasi on suund piki sirget otse lõunasse. Kraavis paistab kollaste õisikukeradega ussililli, siis pilkupüüdvaid lillade narmasõitega käokanne.
Tammela teeotsas Meeleoja truubil jääb silma imelik taimekogumik. Mingi kõrkjas? Jah, ongi: metskõrkjas. Mandril kõikjal igati tavaline niiskete alade liik, ent Hiiumaal vist õige harv. Miks küll? Niiskusest ju siinmail puudust ei ole. Vaatan ja leian, et see on kohe päris ilutaim. Kahe-kolme jala kõrgused lausalised kogumikud, hallikasrohekate õisikute all on lehepiigid igasse kaarde õieli. Ja näe, üks sõrmkäpp ka! Ja villohakad kraavi­pervel, kohe õitsema hakkamas. Ja kraavides lopsakaid varsakabja lehti. Ja paar madala mustjuure laiku kraavipervel. Vanasti oli too Hiiumaa lubjakate puisniitude üks tüüpliike.

Metskõrkjad üha jätkuvad. Nende järel avaneb piki kraavi kulgev väga uhke orhideedeala. Esiti mõned kahkjaspunased sõrmkäpad (kes tegelikult Eestis hoopis tumedaõielised on), siis juba tihedate kuue jala pikkuste kogumikena. Kui sõrmkäpad on kraavi põhjas, siis lubjakruusase tee veerel hele­lillatavad mõned hallid käpad. Kraavi vastasrinnakul rohetavad suured käopõlled. Sekka paistab üks tihe laik teistsuguseid orhideid. Longus õisikud on veel nuppus. Küllap on tegu sooneiuvaiba, kelle muuga.
Kogu see orhideeilu pääses esi­algu napilt hävitamisest – kohe samast algab hiljuti kaevatud uus sügav kraav. Loodetavasti levivad nad kõik sinnagi, sest ju millalgi praegune liigi­rikkaks kujunenud vana kraav uuendatakse. Iseasi, kui hoolsalt kraave niidetakse, kas lastakse taimedel üldse lõpuni õitseda ja viljuda.
Retke teiseks tipuks saab samas Nõmba külasildi lähedal teest läänes asuv nätsik. Tegelikult on see täiesti justkui puisniit, milles avarad välud. Küllap kunagi siin tõesti oligi karjamaa. Selle varjukamas osas õitsevad nabani kõrguvad mee­lõhnalised soopiimalilled, on lodu­kannikesi ja päris palju öö­viiuleid. Tarnamätlikke lagendikke täidavad aga justkui mingit igi­haljast vahemerelist põõsastikku meenutavad vürtsikalõhnalised porsastikud, seas piimalille ja kollast võhumõõka ja ümber sahisevaid valgetüvelisi sookaski. Kui ilus ja eriline kooskõla ses kõiges siin on!
Kui porss on Lääne-Eestis õige tavaline, siis soopiima­lille leiab Eestist üldse vaid mõnes paigas saartel ja mandri lääneservas. Õiteta ajal meenutavad kopsakad soopiimalilled nooljalehiseid pajupõõsaid. Hiiumaa hõlpsamini leitav soopiimalille kasvuala asubki Siberi sirgel: Nõmbalt lõunas kuni Käina valla sildini. Enne uue maanteekraavi kaevamist olid nad õitseajal teelt hästi näha. Ju nad peagi metsast lagedamale tagasi kolivad.