Tahkuna Lõimastu rand – ratsa rikkaks

Piret Eesmaa

Ükspäev tekkis selline mõte, kui jälle kuskil imeilusas rannas eraldatust nautisime, et Hiiumaal ei saagi tekkida mingit nudistide ranna küsimust, sest randu, kus mitte kedagi peale sinu ei ole, on alati võimalik leida. Kui tahad, uju seal nii riides või mitteriides kui soovid. Tahkuna Lõimastu rand on selles suhtes veel eriti eriline.
Meri on siin täiesti avatud. Otse ees asub Soome. Aga just äsja Tahkunast tagasi sõites hakkas autoraadio hakkima ja vahele segas… Üllatus-üllatus! Rootsikeelne raadio. Kuulasin siis natuke seda rootsikeelset raadiot ja mõtlesin, kui lahe see rootsi keel ikka on ja kas võib olla, et tunnen seda sellepärast, et Hiiumaa oli kunagi rannarootslaste maa.
Aga, et siit nii lihtsasti Rootsi või Soome saaks, seda hoolsamini valvati ka piiri. Just selle väikse kruusatee pealt, mis jääb Lehtma ja Tahkuna vahele ning möödub ka sõjaväe kaitse­rajatistest, saabki Lõimastu randa.
Tulla saab Lehtma poolt või Tahkuna poolt. Tahkuna poolt tulles peab mööduma kaitse­rajatistest ja sõitma edasi, kuni ühe kurvi juures tekib suuremat sorti A-tähe kujuline kruusateede ristmik. Sealt tuleb alla vasakule keerata. Tee on tähistatud ka RMK matkatee märkidega. Kui Lehtma poolt tulla, siis tegelikult viib iga tee, mis metsa vahele tõuseb, mere äärde, aga tugevam kruusatee, mida autoga lihtsam ja ohutum läbida, keerab samuti seal A-kujulise ristmiku juures alla paremale, ainult et Lehtma poolt tulles paistab see esialgu V-kujuline. Oluline teemärk on ka see, et ristmik asub otse kurvi peal.
Aga sealtpoolt tulles oled sa tegelikult kogu
aeg mere ääres. Kui rattaga sõidad, siis tuulise ilmaga on merekohingi kosta, kuigi mets on nii paks, et ei aimakski, et see saab kohe otsa ja siis on hoopis meri. Aga on. Ja veel millise rannaga! Imeilusa valge liivaga, päikseline (kui päike paistab) ja lihtsalt hämmastavalt privaatne. Kui tuletorni pool läheb rand kiviseks, siis Lõimastus kivirahnusid vees küll leidub, aga merepõhi on siiski suuremalt jaolt liivane.
Vahel mõtlen, kas see muutis ka kuidagi sõdureid, kes sellises keskkonnas piiri valvasid. Ma loodan, et muutis. See koht on tõesti nii eriline, et tahaks siia jäädagi. Kasvõi öösel telkida. Merekohinat kuulates uinuda ja hommikul kohe vette hüpata. Aga ettevaatust – siin on looduskaitseala ja telkimine keelatud. See, et keegi metsa all lõket on teinud, ei tähenda, et see oleks lubatud.
See on rand, kuhu peaaegu mitte kunagi mitte keegi ei satu ja kus saad tunda end maailma rikkaima inimesena. Eriti, kui oled seda usku, et rikkaks ei tee mitte raha vaid aeg. Kui sul oli aega, et tulla siia, oled ropprikas.