Stina Murakas 30.03.1967 – 13.09.2021

Kui esmaspäeval tuli teade Stina lendutõusmisest, siis tundsime valusa kaotuse sügavat kurbust, aga teisalt ka omamoodi helgust ja selgust. Stina oli jõudnud viimastel aastatel kõiksusele palju mõelda, lahkumine oli tema jaoks väga loomulik osa sellest, mis ta on olnud; lõplik vabanemine, lahustumine kõiksuses, looduses, kõiges ja kõigis, kel on olnud õnn olla tema kõrval ja lähedal. Stina õrnhapras kujus peitus tugev ja vaba natuur, ürgne loomulik naisenergia, kirg ja sügavus.
Seda kõike voolab ka tema maalides, mille ees tundlikumad vaatajad tunnevad pea alati seletamatut puudutust. Armastuse, elusamuse puudutust. Stinal oli seletamatu võime oma kirg, olemine ja hingestatus tajutavana maalidesse jäädvustada.
Ja maalid jäävad, sellega ka suur osa Stinast endast, tema elusast elust nende sees.
“Hingele Pai” ajakirjas on Stina niimoodi rääkinud: “Ma uurin maalides kõike seda, mis tuleb minu seest või läbi minu. See on alati justkui minek teekonnale, mis on alguse saanud mingist tugevast impulsist kuhugi jõuda, midagi uurida, millestki paremini aru saada, mingitlaadi ilu kujutada… põhjusi on ju palju. Ja kunagi ei tea täpselt, mis juhtuma hakkab ja kuhu see kõik välja viib. Tihtilugu ikka parema arusaamiseni iseendast. /…./ Maal on nagu elu ise – sa võid lisada kihte, palju-palju kihte ja kõike kogu aeg muuta. Hea on teada, et sa võid kõike muuta: paremaks, täiuslikumaks, tundlikumaks, tihedamaks, hõredamaks, heledamaks, tumedamaks, värvilisemaks, voolavamaks, rõõmsamaks. Mulle meeldib, kui on koos jõuline ja õrn, külm ja soe, sinine ja punane, ja hästi palju heledust, valgust, soojust. Mulle meeldib, kui palju isesuguseid asju sobib kokku ja erinevad inimesed sobivad kokku. Nii tekivad uued maailmad – väikesed ja suured, nähtavad ja nähtamatud, vahel natuke segased ja kaootilised ja salapärased, ilusad ja külluslikud.
Need maailmad on kõik minu sees ja ükski pole vähem tähtis, mõnes on mugavam olla kui teises. Siin on maailmad, millesse usun, ja reaalsused, millest ma midagi ei tea, või mine tea! Nad sünnivad ja kaovad, saavad kokku, et luua uusi maailmu. Mulle meeldib, et oleme oma maailma loojad. Meil on valik, millises maailmas soovime elada ja kuidas soovime seda luua. /…/ Nüüdseks saan aru, kui tähtis on avasüli vastu võtta kõik, mis elu annab, ja lihtsalt tänulik olla, isegi kui kohe kõigest aru ei saa, miks see vajalik on… Aktsepteerimine annab vabaduse.”
Enese tunnete sügav teadvustamine, valu ja kaotuse läbikatsumine on midagi, mida Stina meile õpetada soovis. Iga kogemuse – nii valusa või õnnestava – tunnistamine sellisena nagu see on, oma tunnetega leppimine, on midagi, milleni meiegi tahaksime kasvada.
Vaatame Sinu poole alt üles, kui Sa tantsid ürg­naiselikku tantsu oma maalidelgi kujutatud Krossi Talu vanade õunapuude kohal, sädelevatel kuldsetel-roosadel pilvedel. Nii Sa kestadki oma armastust täis maalides, vaatajais – meis kõigis, keda puudutasid.
Aitäh, Stina.

Hiiumaa loovisikute
vabaühendus HIKU

Fragmendid Stina öeldust Hedvig Hansonile (https://hingelepai.ee/stina-murakas-pikk-tee-iseendani/)

STINALE
meie õunaaia vaba metsikuse
pojengi õie lõhna
ja sirelise vireluse
ja suvesooja mere müsina
naerukurrud, sinu silmanurgas
loojuva päikese sirutuse
metsmesilase sumiseva lennu
ja lauge merelaine sillerduse
haneparvede tiiva vuhina
kuuvalguse sinavas pilvevirvas
tammelehtede sametise kahina
rannakivide laulmata laulud
ööbiku õhtuse laksutuse
sinu õrna sõrme-puudutuse
sõnadeta selge armastuse
hingekeelte kootud kanga
karge külma krigiseval jääl
kevadise kasemahla maigu
kibuvitsamarja mõrkja kumeduse
sõbraga vaikitud vaikuse
kõik selle annan Sulle kaasa
kui minema siit sätid
musträsta tiivaraputuse kerguses
varahommikuses koiduhelguses
Märten