www.sotsdem.ee Valijad on teda usaldanud tegutsema kõigis kuues sõjajärgse riigikogu koosseisus. Suurem usalduskrediit on praeguste tegevpoliitikute seas vast üksnes Mart Laaril, kes kuulus juba viimasesse ülemnõukogusse.
Nestor on maitsnud ka ministrileiba, toimetanud nii regionaal- kui sotsiaalministrina. Ajal, mil ta sotsiaalministri toolis istus, sai hoo sisse haigekassa tegevus, pandi alus pensionide indekseerimisele, kehtestati alampalga mõiste ja maksuvaba miinimum.
Ometi elab staarpoliitik Nestor Õismäel tavalise nõukaaegse korrusmaja kolmetoalises korteris ja sõidab tööle trolli või bussiga. Autot tal ei ole ja ega ta vist seda juhtida oskakski.
“Milleks mulle auto? Kutsun kõiki üles – sõitke bussiga. Niigi on kõik kohad autosid täis, nii et bussidel pole ruumi liikuda,” naljatab ta.
Isehakanud hiidlane
Tegelikult võib Nestorit pidada hiidlaseks, mitte tõu poolest, vaid seetõttu, et tema tulumaks – ja seda pole vähe – läheb Emmaste vallale.
“Olen uhke isehakanud hiidlane. Naise vanaisa juured on sealt ja kuskil nelikümmend aastat tagasi ostsime kolhoosi käest Viiri külla suvekodu. Nüüd ma putitangi seda vana maja paremaks,” selgitab Nestor, kes käib Hiiumaa vahet ikka bussiga.
Otsus hiidlaseks hakata tuli aga juhuslikult. “Kui olid keerukad ajad, siis kuulsin, et tuttavad tublid vallajuhid panid oma rahad mängu, et õpetajad saaksid puhkusele minna. Inimesed andsid vallale tasuta laenu. Siis otsustasime abikaasaga, et maksame oma maksud sinna, kus võim ja inimesed seisavad teineteise lähedal,” kinnitab isehakanud hiidlane õhinal.
Teisalt peab Nestor ennast Anija söakate meeste järeltulijaks, Eduard Vilde romaani “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” üht asjaosalist oma eelkäijaks. “Minu vanaema vanaisa oli üks neist, kes käis Tallinnas õigust nõudmas ja sai selle eest oma vitsahoobid kätte. Aga ta sai poole vähem kui teised, sest mõisaproua halastas talle, kuna tal oli palju lapsi. Nii et esimene soodustus lapserikkuse eest,” muheleb ta.
Nestori ema Meedi, keda poeg nimetab tragiks pensionäriks, elab praegugi Anijal.
Kas me sellist Eestit tahtsime
Ajame juttu probleemidest tiinel ajal, kui hõõgub meedikute ja õpetajate palgatõusu vajaduse ja võimaluse vastuolu, omapärase lõpu on saanud nn silvergate, kollitab elektrihinna supertõus, kasvab poliitikute küünilisus ning rahulolematus on haaranud kogu ühiskonda. Räägitakse isegi revolutsioonilisest situatsioonist, ärksamad kodanikud on kokku pannud harta.
“Neil, kes kakskümmend aastat tagasi tulid siia riiki üles ehitama, polnud mingit ettekujutust, milline see riik kahekümne aasta pärast välja näeb. Muidugi olid omad visioonid ja mõtted, aga selget pilti ei saanud olla,” märgib Nestor.
Ta peab mõistlikuks tulemuseks seda, et Eesti on liikunud Läände ja kuulub sinna, kuhu oleks pidanud kogu aeg kuuluma – on Euroopa Liidu ja NATO liige.
“Kui keegi oma rumalusest püüab kinnitada, et Eestil poleks vaja olnud sinna astuda, siis mul tõusevad ihukarvad püsti. Meil lihtsalt ei olnud muud valikut. Vaadake ometi maakaarti. Maailmas toimivad jõud on suured ja väikeriigid ei suuda üksi toime tulla,” ägeneb ta.
Aga miks pole inimesed rahul, miks on ühiskonnas nii suured lõhed? Nestor ütleb, et otsuseid, mis riigi praegusse olukorda on viinud, on langetanud poliitikud, aga teistpidi ka valijad, kes neile on oma hääle andnud.
“Mina küll uskusin ja lootsin, et meie valijad ja poliitikud suudavad teha targemaid valikuid – nii väikses riigis peab rohkem panustama inimesse. Teame ju, et keskmiselt kulutab Euroopa Liidu liikmesriik sotsiaalkuludeks palju rohkem kui Eesti, aga see on poliitiliste otsuste tulemus. Mujal ollakse valmis ehitama riiki solidaarsemalt,” võrdleb sotsiaaldemokraadist rahvasaadik.
Arutleme. Parempoolne poliitika on käianud riigi üsna õhukeseks. Alati tekib küsimus, et kui riik ei maksa, kes siis maksab. Kui igaüks peaks näiteks hariduse eest ise maksma, jääks see paljudele kättesaamatuks ja oleks riigile hukutav. Sama on tervishoius. Kui praegust patsiendi niigi suurt omaosalust veel kasvatada, nagu on ettepanekud kõlanud, siis on sisuliselt sama tulemus: meil oleks liiga palju haigeid inimesi ja suremus suureneks. Praegustele probleemidele oleks lihtne lahendus – maksude tõstmine. See on aga võimuerakondadele nagu punane rätik härjale.
“Reformierakond on kaua võimul olnud ja nende idee on, et makse tuleb alandada, seega koosmaksmisest ei saa rääkida. Kui usume muinasjuttu madalatest maksudest, siis peame teadma, et edaspidi tuleb endal maksta aina rohkem,” nendib Nestor.
Otsesed ja kaudsed maksud
Tema sõnul erineb Eesti maksupoliitika teistest Euroopa riikidest kahel moel. Meil on otsesed ja kaudsed maksud. Otsesed on eelkõige tulumaks teenitud tulult, kaudsed käibemaks ja aktsiisid. Võrreldes muu Euroopaga on kaudsete maksude osakaal meil väga suur. “Samas on meil näiteks täiesti maksustamata omanikuks olemine, mis mujal maailmas, nii Ameerikas kui Euroopas, on väga tuntud. See oleks väga mõttekas sisse seda. Ühiskond ju näeb vaeva, et igaühe omand säiliks, selleks peame üleval politseid. Aga nüüd me kilkame õnnest, et ka maamaks kaob,” ärritub ta.
Nestor on nõus ettepanekuga maksustada dividendid sotsiaalmaksuga. “Osa inimesi ei saagi palka, vaid elavad dividendidest, neil on korralik sissetulek, mille eest nad sotsiaalmaksu ei maksa, aga arsti juures tahavad käia. See valskus tuleks lõpetada.”
Sotsiaaldemokraadid pole maha matnud ka astmelise tulumaksu sisseseadmist, millest muidugi võimuparteid kuuldagi ei soovi.
Nestor tahab sugeda poliitikuid, kes valimiste eel püüavad üksteist üle trumbata. “Üks lubab viia viie, teine kolme rikkama riigi hulka. See on lubadus, mille täitmist pole võimalik kuidagi kontrollida. Selle üle saab nalja heita ja siis unustada. Aga lubada 2011. aastal valimistele minnes, kui oli teada, mis kodukulusid ees ootab, nende allaviimist, on ikka häbematu valetamine. Nii saab teha kas väga rumal või väga kaval poliitik. Mina poliitikuid üldiselt rumalaks ei pea.”
Revolutsiooniline situatsioon
Nestori meelest on praegu ühiskonnas kaks suurt probleemipundart. Üks on seotud Euroopa Liiduga, tööjõu vaba liikumisega. Kuna meil on palgad väikesed, lähevad inimesed siit ära. “Võtmeküsimus ongi see, kui kiiresti siin palgad tõusevad, kui palju paremat ja targemat tööd me siin teeme. Mida rohkem me saame oma toodangut müüa, mida kallim see on, seda enam tõuseb ka palk. Arvan, et me peaksime alltöövõtjast ikka peatöövõtjaks saama. Siis oleksime sissetulekute poolest paremal järjel,” heietab ta.
Teine pundar on Nestori sõnul seotud avatud ühiskonnaga. Praegused võimurid vaatavad inimeste peale ülbelt, üheks näiteks võib tuua Acta, kuid neid võib leida teisigi. “Reformierakond ja Keskerakond on ühtmoodi vennalikult deklareerinud: teie, head inimesed, osalete poliitikas siis, kui käite riigikogu valimas. Kui olete ära valinud, peate rahul olema. Aga inimestel on vajadus pidevalt suhelda, iga päev või nädal, neil on vajadus olla kaasatud. Kasvab uus infoühiskonna põlvkond, kes võimukandjate ignorantsust ei mõista. Nad tahavad oma õigusi, ausat asjaajamist, osalust kaasa rääkida. Kui nad seda ei saa, siis hakkavad protestima või lahkuvad Eestist.”
Ehk peaksid protestima ka pensionärid. No mida veel? Alles kilkas peaminister, et valitsus tõstab pensione aprillist viis protsenti. “Pensioneid ei tõsta valitsus, vaid seadus. Aga siin käib nihveldamine. Targad pensionärid teavad, et selle aasta sotsiaalmaksu laekumise kasv on 7,1 protsenti ja oodatav tarbijahinnatõus 3,9 protsenti. Seega peaks pensionitõus olema 6,36 protsenti, aga on viis. Keegi ei selgita, miks nii vähe, hoopis kõik näitavad, et vaat kui palju. Ja põristavad trummi,” sõnab Nestor.
Tegelikult on asi selles, et rasketel aegadel siiski suurendati pisut pensione ja nüüd võtab riik selle osa uuest tõusust maha.
Aga miks peaks vaene Eesti toetama rikkamaid riike, kui näiteks kreeklane saab mitu korda priskemat pensioni? “Kui lugeda raha, palju meie toetame ja palju meid toetatakse, siis tuleks suu kinni panna. Pealegi ei toeta me kreeklast, vaid eurot, iseennast selle sees. Me ei saa elada pisikeses suletud maailmas. Meil pole siin naftat ja me jääme ellu vaid siis, kui suudame siin toodetud asju müüa. Kui meie partnereil läheb hästi, siis läheb hästi ka meil, ja kui neil halvasti, siis jõuab majanduslangus meienigi. Et mõõnast üle saada, tulekski panustada rohkem inimesesse,” jõuab ta jutuga algusse tagasi.
Ma ei saa jätta küsimata, kaua ta veel jaksab, kas kandideerib ka järgmistel riigikogu valimistel.
“Kui meil siin hästi läheb ja suudame midagi teha ja kui mind ikka tarvis on, siis kindlasti. Ma ei kavatse veel kadakate vahele kaduda,” sõnab Nestor.
Viimastel riigikogu valimistel tõi ta sotsidele 4000 häält.
Kinnitab veel, et jaksuga pole häda, sest sporti on mees lapsest saadik teinud, see on sõltuvuseks saanud. Jalgpalli küll enam ei mängi, sest 20aastastega ikka naljalt võidu ei jookse. Aga riigikogu korvpallimeeskond võitis hiljuti Balti parlamentide vahelise võistluse, ja – ime küll! – üks pallureist oli Nestor. Lisaks käib ta tihti keeglisaalis. Sel aastal tuli keegliklubi Pin Pin sportkeeglis Eesti täiskasvanute meistriks, muidugi mängis võidus oma osa ka staarpoliitiku käsi.
HILLE TÄNAVSUU
