Ehkki suurem osa Sõru muuseumi külastajatest on saarele saabunud turistid, leiab direktor Frank Lukk, et uued näitused – kollaažpildid ümbruskonnast ja mootorpurjeka Alari lugu – pakuvad uurimist-avastamist ka kohalikele.
Muuseumihoone esimese korruse merepoolse saali seintel olevad fotod panevad kohe end lähemalt vaatama, sest juba eemalt on aru saada, et neis on midagi ebatavalist.
“Saime hästi vahva tulemuse, kui taaspildistasime ajaloolistel fotodel pildistatud kohti samadel rakurssidel, sama nurga alt ja tekitasime kollaaži, kus vanad ja uued fotod on justkui kokku kleebitud,” ütles muuseumi direktor.
Lukk rääkis, et talve jooksul tegeles ta muuseumi fotokogu digiteerimisega ja selle käigus tekkis mõte võrrelda ammu pildistatud kohti Sõrul, Emmastes ja Leisus tänapäevase seisuga.
Emmaste Vaba Aja Keskuse juhataja Anne-Mall Reinu kaasabil kogunes grupp Emmaste põhikooli õpilasi, kellele asi huvi pakkus. “Tutvustasime lastele kontseptsiooni, rääkisime fotode ajaloost ja erinevatest tehnikatest, kuid ei ajanud juttu väga keeruliseks, sest lapsed olid kümne-kaheteistaastased,” tegi Lukk kiire ülevaate töö algusetapist.
Seejärel vaadati koos vanu pilte, digiteeriti neid ja käidi välitöödel pildistamas. Lõpuks aitas Lukk uued ja vanad fotod kokku panna ja näitusefotodeks vormistada, seejuures on uus pilt värviline, vana aga must-valge. “Jah, päris ägedalt tuli välja lõpptulemus ja nüüd mõtleme juba, et võiks jätkata,” on plaan olemas.
Sõru muuseumi fotokogu on direktori sõnul rikkalik, fotosid on üle 3000, lisaks üle 2000 fotonegatiivi, mis puudutavad Hiiu Kalurit. Lukk rääkis, et Hiiu Kalur tahtis kunagi asutada oma muuseumi, aga läks teisiti ja need fotonegatiivid on jõudnud Sõru muuseumi kogusse. Nüüdseks on need kõik digiteeritud ning uurijatele ja huvilistele peagi kättesaadavad Eesti muuseumite infosüsteemis MUIS.
Digiteeritud fotod MUISis
Digitaliseerimine ehk digimine oli ajamahukas töö, sest tegeleda tuli iga pildiga eraldi ja kogus oli suur. “Kuid see oli vajalik asi, mis tuli ära teha,” kinnitas Lukk. Paralleelselt sai tehtud fotodele ka inventuur – ära märgitud, mis kahjustatud rohkem, mis vähem ja lisada foto mõõtmed, et need oleks edasisel kirjeldamisel teada.
Info lisamine digitud fotodele lihtsustab otsingut MUISis, sest fotot otsides ei hakka uurija neid ükshaaval läbi vaatama, vaid kasutab märksõnade abi. Märksõnad lisab fotole muuseumi töötaja, kirjeldades, mida foto kujutab – näiteks, kes on fotol või muu teave.
“Huvitavat materjali oli palju ja ma usun, et kui see kõik ühel päeval avalikuks saab, siis on ajaloohuvilisele avastamisrõõmu omajagu,” on Lukk ka ise samuti põnevil. “Siin oli paras ports selliseid fotosid, mis on küllaltki ainulaadsed – näiteks sadakond aastat tagasi või 30ndatel üksikkorras pildistatud, mitte n-ö levinud piltpostkaardi-tüüpi fotod, samuti fotod laevadest.”
Siiamaani on need fotod aastakümneid seisnud lihtsalt kuskil karpides. “Paljud ajaloolased ei pruukinud tulla selle pealegi, et küsida siit või tulla siia, tegeledes mingi merevaldkonna uurimisega,” oletas Lukk.
Teine suveks avatud näitus Sõru muuseumis seab keskmesse siinmail, Õngul ehitatud mootorpurjeka Alar. “Praegu seisab Alar Sõru sadamas päris mahajäetult,” tõdes Frank Lukk, kelle sõnul ei ole tegu muuseumi varaga, vaid eraldiseisva objektiga. Sellegipoolest loodab ta näitusega Alari uuesti n-ö pildile tuua, sest see on ainuke Eestis sõjaeelsel ajal ehitatud mootorpurjekas, mis säilinud.
Alar nii muuseumis kui sadamas
Laev kavatseti restaureerida, kui see 1998. aastal Taanist Horbo sadamast Sõrule toodi ja kõvasti vaeva nähti selle kaldale paikapanemisega. Tookord anti laevale ka uus nimi, et mälestada Ameerikas Eesti suursaadikuna töötanud Emmastest pärit Ernst Jaaksoni.
“See pole lihtsalt mingisugune paat, vaid suur ja võimas laev, mis oma loo kaudu kirjeldab päris hästi seda väga keerulist aega Eesti ajaloos,” põhjendas Lukk. “Ma kujutan ette, et kui ta mädaneb ja kukub kokku, siis läheb mõni aasta mööda ja hakatakse uurima, et miks nii läks?”
Näitusel on väljas laeva ehituslugu ja meresõidud nii sini-must-valge lipu all kui punalipu ja Saksa lipu all. Meenutatud on laeva pääsemist 1941. aastal Leningradi blokaadist, kui Punaarmee siit evakueerus, aga Alar oli parajasti puid ja kive laadimas Võiste all Pärnu lahel. Samuti luhtunud põgenemist 1944. aastal, kui pardal oli 144 inimest, kes Kõrgessaarest kaugemale ei jõudnud, ehkki siht oli seatud Rootsi.
Vitriinis on näha Alari kompass ja säilinud originaaldokumente. Kõige suurem eksponaat on kahtlemata Rootsi päritolu kuumpea-tüüpi tekimootor aastast 1938. Selliseid mootoreid oli Alari peal kaks ja need demonteeriti, kui alus oli juba Sõrul, abiks olevat käinud Suursadama mehed, kes olid toona laeva peamootorigi käima saanud, rääkis Lukk.
Sõru sadama laiendamine pole Frank Lukki hinnangul alust kahjustanud, kuid ilmselgelt laev laguneb. “Ega sellest merdsõitvat laeva niikuinii ei tee, aga füüsilist kuju saaks säilitada nii, et oleks hea vaadata – olgugi vana ja kulunud, aga hoolitsetud, väljast parandatud laudadega ja seest ka kasutatav, sest talle on ju betoon sisse valatud,” käis Lukk välja mõned mõtted. Jutust selgus, et tekiplangutus on kümmekond aastat tagasi välja vahetatud, puitosa on reaalselt säilitatav ning maamärgina ja vaatamisväärsusena seisva laeva trümmis on suur ruum, mis lausa ootab initsiaatorit ja ideid. “Ehk võiks see olla rohkem Hiiumaa ühine asi?” viskas Frank Lukk küsimuse õhku.
