Helja Kaptein Kolhoosis partorgina töötanud Tiiu Kopli meenutas peo algul hea sõna ja leinaseisakuga neid, kes olid algusaegadel kolhoosi hälli juures. “Tänu nende paljude tööliste visadusele, ränkraskele tööle ja tarkusele said toonased pisikesed kolhoosid elujõulisteks ja lõpuks kokku jõukas Sõpruse kolhoos,” ütles Kopli.
Paljud tõdesid, et tegelikult võib seda ajalooperioodi Eestimaal käsitleda draamana, ent kokkutulnud, vaadates pilte oma kolhoosielust, hoopis naersid.
Tõnu Otsason nentis, et ellu jäädi tänu leidlikule kohandumisele: “Lisaks põllupidamisele ja karjakasvatusele olid ka abitootmised, turustus, omatoodangu vääristamine ja muu selline.”
Otsason lisas, et küll on tore näha endises Sõpruse kolhoosi Kassari tootmishoones mitmeruumilist söögimaja ja kuurhoonet: “Kohakultuur ja turism on siin tänapäeva veomootoriks saamas.”
Muide, hoones asuva Kassari puhkekeskuse arendajaks on kolhoosi partorgi, Tiiu Kopli poeg, ettevõtja Sander Kopli.
Kokkutulnud kuulasid ettekandeid ning Pilvi Posti ja Tiivi Lipu koostatud ja ettekantud vemmalvärssi: “Ei me saand enne puhata, kui miljon käega katsuda”. Üles oli leitud ja Peep Randviiru poolt taastatud kolhoosiajal Ants Korvi ülesvõetud video kolhoosi tähtsamatest tegemistest ja seinalt sai näha ka eelmiste kokkusaamiste pilte. Muuseumist olid välja otsitud neli korda aastas ilmunud kolhoosi laualehed, kus kirjas, mis parasjagu päevakorral. Eredamaid kohti neist luges ette Tiia Korv ja nii mõnigi kohalolnu kuulas huviga, mida ta kunagi kirja oli pannud.
Sõpruse ehitusosakonna juhataja Helin Kääramees ütles, et kolhoosiaeg jäi tema noorusaastatesse: “Tulin Sõprusesse 1987. aastal, kui ei olnud enam jälitamisi ega ülekuulamisi, ülejõukäivat käsitsitööd ega imeväikest tasu,” meenutas ta. “Sain vastvalminud uude majja korteri, palk oli linnapalgast kaks korda suurem, mulle anti tööauto ja mida veel tahta – minul ei olnud millestki puudus.”
Karusnahatsehhi meister, hilisem juhataja Eike Soomsalu tõdes, et kolhoosiaeg tundub ilusana eelkõige seetõttu, et oldi noored. Ka palgad olid kolhoosis enamasti suuremad kui pealinnas, kohe anti korter ja hiljem maja. Soomsalu meenutas, et tsehhis oli hea õhkkond ja tore kollektiiv, õmmeldi nutrianahast kasukaid, mütse, susse ja muudki, mis tollal oli väga minev kaup.
Ta meenutas ka paari naljakat seika. Valmistoodangu autole laadimine toimus nii, et naised võtsid end rivisse ja mütsipakid anti käest-kätte. Kui oli vaja laadima hakata, tuli laotööline Astrid Sadam lao uksele, pani kaks sõrme suhu ja vilistas läbilõikavalt. See oli signaal, et läheb laadimiseks ja kohe olid kõik naised rivis.
Mingil ajal otsustati ka nutriate suured kollakasoranžid esihambad kokku koguda, et nendest meeneid valmistada. Meeneid siiski ei tehtud, kuid Tõnu Otsasonil olid alati mõned nutriahambad taskus ja neid ta siis kinkis vajalikele inimestele. Enne jutustas pika loo kobrastest, siis nutriatest kui kobraste sugulastest ja lõpuks tundusid kõik, kes hambad endale said, selle üle väga rõõmsad olevat.
1987. aastal aga telliti suurem kogus värvilisi plastmassmärke, millel nutria. Need osutusid väga heaks valuutaks, eriti Venemaal, ja avasid nii mõnegi ukse.
Hea sõnaga meenutas Soomsalu esimees Ülo Vannast, kes sai hakkama kõigi töödega, ka uuele ärimudelile üleminekuga. “Meie jaoks oli üleminek kolhoosist erasektorisse sujuv, sest töökoht jäi samaks ja ka juhtkond ning kollektiiv,” nentis Soomsalu. Imetlusväärseks nimetas ta Vannase muutust autokraatlikust kolhoosiesimehest üpriski demokraatlikuks juhatuse esimeheks.
Ühe lõbusa loo rääkis kolhoosi kunagine peazootehnik Ago Lõhmus. Tolleaegsed rajooni parteijuhid külastasid ringkäigul ka Kleemu noorloomafarmi ja noorpullide osakonnas arvasid, et need ilusad suured loomad võiks hästi piima anda. “Õnneks jäi see piimaplaani kirja panemata,” naeris Lõhmus.
Sõpruse juhatuse sekretär Ann Lõhmus meenutas, kuidas rajoonist tulid ülemused ja tahtsid esimeest kohalt maha võtta, kolhoosi parteiorganisatsiooni liikmed aga otsustasid, et nii ei saa ja esimees jäi paika.
Sõpruse kolhoosi kokkusaamine ilmselt viimaseks ei jää, sest Tiiu Kopli teatas, et Pilvi Post, Helin Kääramees ja Aet Käsn said peo organiseerimisega nii hästi hakkama, et see jääbki edaspidi nende ülesandeks.
Sõpruse kolhoos lõpetas tegevuse põllumajandusliku osaühinguna veerandsada aastat tagasi, aastal 1993.
HELJA KAPTEIN
peoline
