Too kanjonilõik oma kärestikulise vee kohale tõusvate puude ja kaljudega oli nii võimas paik, et ma tükil ajal ei raatsinud sealt lahkuda. See oli kõrghetk. Ometi tuli edasi liikuda.
Silmasin allikat. Nagu siinmail kombeks, on seegi kaljust väljuv läte raudtorusse suunatud. Joogivee võtmiseks mõistagi mugav. Täitsin pudeli värske veega.
Trepp tõusis paepanga harjale. Edasi avardus lauge lammiaas. Selle taga paistis gneissrahn. Just seal muutub Vizla enne Koivasse suubumist taas korraks käredaks, voolab üle väikse doloastme ja noolib üles sööstvat paremkalda järsaku jalamit. Just siinsega mu kuueteistkümne aasta tagune tutvus Vizlaga piirduski. Toona oli jões vett vähem ning jalakõrgune astang rohkem joa moodi. Ka paljanduvat aluskivimit jagus siis järsaku jalamile enam, nüüdseks on enamus sellest kinni varisenud.
Aastal 2006 olin ma paras kivihull ja tarisin siit päris mitu paetükki koju kaasa.
Daugava lademe dolomiit näeb välja iselaadne. Kohati üleni punakaslillat värvi või sekka valgete joontega või valkjal kivimil punaseid mustreid.
Sedakorda pälvis rohkem tähelepanu gneissrahn. Läti mõistes on see paras hiiglane. Losutab kalda paepõrandal, ühe suure murdploki jõevette pillanud. Nimeks on tal lihtsalt Vizla suur maakivi, aga ka Žakla kivi. Ta moodustab omaette kaljuplatvormi, millelt avanevad suurepärased vaated. Nii ülesvoolu avarale lammile kui samast uhkete järsakupärnade alt teisale, kärestikulisele suudmele.
Ojaa, selle Vizla suudme laagriplatsi tundsin ma nüüd jalamaid ära! See on üks väga ilus koht telkimiseks. Siin asub suur lõkkease ning siit näeb nii Vizlat kui Koivat. Et korra juba nõnda nostalgia-lainel, siis ei tee teps paha oma kuueteistkümne aasta tagused päevikumälestused välja otsida. 15. mai õhtul aastal 2006 kribasin nõnda:
“Panin telgi Vizla & Koiva ühinemiskoha juurde künkale. Siin madalrohune lõkkekoht ja männik (keelikurohtudega!) ja Koiva vastaskaldal paljandub järsakus kohati dolomiitkaljut. Aga vähe. Ja poolde jõkke ulatuvat “juga” kah ei paista. Koiva on lihtsalt natuke käre ainult.
Tõeliselt käre on ikka Vizla.
Olen pärnapuisel künkal ja all kukub ta üle sakilise pae-rinnatise. Siis hargneb, jättes enne suubumist harude vahele paeklibuse “saare”. Et pärnad veel hõredad, näeb siit hästi Koivat. Ja Vizla kaldal näeb suurt Žakla kivi. Selle kõrgus on 3,4 m, pikkus 6 m, laius 3,7 m, üks kamakas lahti murdunud. Tumehall gneiss, rohesamblane. See annab täpi i-le, oleks täitsa nagu kusagil Soome lahe lähistel. Siinkandis on nii suured kivid enam kui haruldased. Ja ta sobib nii hästi nende kärestikega.”
Ning veel seal, päeva lõpetuseks:
“Mnjah, siin on nagu enese leidmine. Ja rahunemine. Voolav vesi on ikka kõige alus. Eriti kui ta suure mere poole tõtleb.”
Toona, järgmisel hommikul, asusin tagasi Eesti suunas teele. Nüüd siin tänavu mais sai Vizla suudmega Koiva ääres Läti reis kah otsa. Või noh, peaaegu. Sest ees ootas veel Ape, üks armas pisike dolomiitlinnake Eesti piiri lähistel.
