Oli 23. märtsi hommik, aastal 2018. Kaks nädalat Gomeral oli läbi saanud. Pealtnäha ühel nii eksootilisel Kanaaride saarel, mis ometigi jõudis üpris hingelähedaseks saada.
Need udurõsked samblased mägimetsad mõjusid suisa koduseltki, ehkki kuuskede asemel kasvasid siin igihaljad lehtpuud.
Nüüd tuli lahkuda. Varahommikul oma metsases ojakeseorus kolid kokku ja bussi hääletama. See korjaski meid viipe peale üles ja sukeldus ruttu tunnelitesse. Teispool tunneleid oli hall pilvelaam kadunud kui peoga pühitult ja meid võttis vastu päiksesära. Pilved jäid mäeharjade kohale maha. Ühes sellega kadus aga jalamaid ka lopsakas mets, asendudes kidura piimalillepõõsastikuga, mille hulgas kanaari piimalille paari jala kõrguseid kaktuslikke sambakogumeid.
San Sebastianis veel hüvastijätuks rannal sirguvast kookospalmisalust läbi ning siis kohe sadamasse. Armas-nimelise firma praamipilet on Fred Olsenist suisa kahe euro võrra odavam. Nojah, aga 32 eurot sõidu eest, mis kestab umbes Hiiumaa-mandri vahelise otsa jagu, on ikka kirvest kirvem. Kanaari laevafirmad koorivad turiste kohe mõnuga! Aga eks ole laeval ka ilgelt suur personal peal. Tahtsime ahtris rahulikult silmitseda kaugenevat saart, ent tümps üürgas mis jaksas ja kolm noort tegid rahvale ergutusvõimlemist ette. Paar naist hõredast publikust läks kaasa vehklema.
Seisime seal ahtris mõnda aega. Tekkis natuke nagu lahkumismeeleolu justkui vanasti mõnelt saarelt ära minnes, aga seda meeleolu jagus siiski vaid näpuotsaga. Sest nüüd (reisipäevikut tsiteerides) “olen ma vana ja tuim, mitte enam nii noor ja tundline kui varem”.
Meri tumendas koobaltsiniselt, peakohal pilvitu klaar helesinine taevas. Kaugenevad Gomera paljad kivinõlvad lõid mulje kui ühest viljatust kõrbesaarest. Kuid üleval mäeharjadel rippus ikka truult pilvekiht – niinimetatud Eeslikõht. Verstakõrgusel merepinnast tekkib seal pilvitus, mis niisutab lopsakaid igihaljaid lehtmetsi, nii nagu see juba aastamiljoneid on olnud. Mäherdune kontrast kõrbelise madalama vööndi ja ülemise vettiva sammaldumise vahel!
Vastas heljus sinihägus tohutu kõrge maamassiiv – Tenerife saar. Otsas troonimas lumepärjaga 3700 meetrit üle merepinna küünitav Teide tipp. Ja samas merepinna all on oma kahe versta sügavune meri…
Los Christianose sadam. Õhk oli mõnusalt soe, ent jalamaid ümbritsesid meid paksud turistidehordid ja linn aina kivist majadega. Linnad oma rahvamassidega teevad mind närviliseks. Laapsisime piki lõputuid bussipeatuste poste edasi-tagasi, silmad virvendamas ja kõrvad kumisemas. Oh, alles sai oldud rahulikus rohelises Gomera metsas. Justkui kodu oleks maha jäänud. Siin Kristiaanoses olin üks turist tuhandete seas. Käimlat kah kusagil polnud, mine või plaksuga lõhki. Noh, viimses hädas aitas välja ühe küpressi taha pugemine. Üks priske pruun julk ootas seal juba ees.
Transpordispets Erko tuhnis üles vajaliku bussi ja peagi pääsesime sest rahvahulgast. Ülespoole Aronasse. See on juba hea, väiksem kohalik asula, kus õhk veidi jahedam ja ei jälgegi massiturismist.
Erko sihiks oli Vilaflor, mis asub umbes 1400 meetrit üle merepinna ja on tuntud oma männimetsade poolest. Alt rannalt paistsidki üleval kutsuvad haljad metsaalad.
Oodates Vilaflori bussi, silmitsesin mere taga rippuvat valget pilvelaama – seal oli ikka alles Gomera Eeslikõht. Nüüd tundsin selgesti, kui heades normaalmõõtmetes oli Gomera, nii asustuse kui turismi mõttes.
