Suur buss vaid kolme reisijaga väljus Maarianhaminast põhjasuunas. Peagi linn lõppes, ent asustus üha jätkus. Saarepuudega külad, lainetavad põllud, sekka graniitvoored.
Punane graniit on Ahvenamaa aluspõhjaks ja pinnamoe kujundajaks. Sellest on ehitatud saare punased teed ja kirikud. Mööda vilksatava Jomala kiriku teeb eriliseks aga kohalikust ordoviitsiumi lubjakivist ukseportaal.
Jääaeg on Ahvenamaa lubjakivikattest armutult peaaegu täiesti puhtaks nühkinud, vaid Lumparni sisemerelahe (hiigelsuur meteoriidikraater) põhjas on veel laik neid settekivimeid säilinud. Teisalt tõid liustikud lubjarikast pinnast Põhjalahe põhjast, lisaks kuhjusid merekarbilademed. Ja nii on kujunenud pealtnäha täiesti arutu kooslus: hapu graniitmaa ja sellel laialdaselt lubjalembene taimestik. Säärase sürrealistliku seguga ma ei suutnudki ära harjuda.
Kuna oli maikuu keskpaik, õitses kõikjal nurmenukke – Ahvenamaa maakonnalille. Tema on lubjalemb, kes end sealses saarestikus sama koduselt tunneb kui meie paepealsetel saartel.
Godbyst loode poole kulgedes süvenes sigri-migri maastik. Ikka segiläbi ülaseline salumetsatukk, kõrval samblikune hall graniitkuppel, kohe lopsakas põllulapp, taas graniitvoor ning muudkui iga väikese maa tagant õunaistandus, mis eemalt vaadates nägi välja viinamarjaistanduse moodi. On ju Ahvenamaa Soome hinnatuim õunakasvatuspiirkond.
Geta vald algas kohe mägivaatega. Ahvenamaa peasaare kõige põhja-loodepoolsemas otsas asuv Geta on, kui kõrvale jätta veel pisemad eraldi saarvallad, maakonna peagu et väikseima elanike arvuga vald – ligi viissada inimest. Ometi on Ahvenamaal alles kõik 16 omavalitsust. Seal pole olnud säärast riigi poolt peale sunnitud omavalitsuste hävitamise hüsteeriat nagu Eestis. Pealegi on Ahvenamaa pooliseseisev peagu et omaette riik, kus suurem osa asju otsustatakse kohapeal. Mis neil viga…
Lõpp-peatus Geta (mis hääldub muideks “jeta”) poe juures. Edasi tuli hakata astuma jala. Ei tea, miks mulle seal algul Nurste tunne peale tuli. Aga ainult algul, sest maastik ümber on sootuks midagi muud. Nagu parim Lõuna-Eesti kõrgustikupiirkond, ent veelgi ilusam. Kuppelmaastik pole lihtsalt metsaga kaetud, vaid tükati paljastuvad aluskorrakaljud, lisaks ikka jälle paistev veesina, küll järvede, küll sügavale maismaasse tungivate kitsaste lahtede – fjordidena.
Väga lõhestunud maastik ei soosi Ahvenamaal suuremate vooluveekogude teket. Nõnda tuli järgmise maanteekurvi tagant ilmunud kosk paraja üllatusena. Muidugi vägagi veevaene oli see, ent siiski silises-sulises ülevalt nelja meetri kõrguse punase kalju otsast mitu päiksepaistes sätendavat niret. Graniitkose jalamil paistis Hiiumaal haruldase nõgeslehise kelluka lehti ning kõrval terve nõlvatäis nurmenukke. Ja siis jagus siin veel paepealsetele iseloomulikku angerpisti ning paksult keelikurohu kuivanud ohakavarsi. Vahtisin ega suutnud ära imestada. Ei olegi lootaimestiku jaoks tarvis mingit lubjakivialuspõhja, võivad elutseda ka graniidil! Tõsi, muld peab siin kahtlemata lupja sisaldama. On teine imelikult hele tuhakarva saviliivakas substraat. Sellisel veidral mullal asub vist enamus Ahvenamaa põllumaast.
Järgmiseks avanes uhke vaade kaljukallaste ja kaljusaarega merest eraldunud Långviki järvele, mille ühel kaldal sööstis oma 60 meetrit ülespoole Havisbergeni graniitjärsak. Eesti kõrgeim tipp Suur Munamägi on kah sama suure suhtelise kõrgusega, kuid nii metsa sees peidus. Ahvenamaa maastikega võrreldes kippusid Lõuna-Eesti n-ö mägismaad mu silmis kaotajaks pooleks jääma…
Jõudsin Danö teeotsa, taamal paistis koduse moega roolaht. Tee naabruses, taluõue servas, tabas silm nurmenukkude vahel järsku midagi lillatamas. Leeder-sõrmkäpad! Lisaks purpurlilladele kollaseõielist vormi ka. Just leeder-sõrmkäpa kollane vorm kasvas kunagi ka Lääne-Saaremaal. Arusaamatu, miks see liik Saaremaal laiemalt kanda ei kinnitanud ja eelmise sajandi alguses sootuks hävis. Ülemere Ojamaal vohab teda palju, on mitmel pool Ahvenamaal ja Edela-Soome saarestikuski. Imekspandav, kuidas see lubjalembene orhidee end neil graniitsaartel nii koduselt tunneb!
Põlvitasin maha (mitte palvetama, vaid pildistama) ja märkasin põlve all kuldkanni kääbuspõõsavaipa. No ütle nüüd seda lubjataimestikku täis Ahvenamaad!
Leeder-sõrmkäppi polnud siin palju, ent alustuseks väga tore seegi. Samas kõrval hõbetas noores lehes põõsjas soome pihlakas. See arvatav hariliku ja valge pihlaka looduslik hübriidliik on üks Ahvenamaale iseloomulikumaid puid. Eestis teda looduslikult ei kasva, kui välja arvata üks metsistumisjuht Saaremaal Karala kooli juures.
