“Piinlik lugu. Sõidan bussiga mõned korrad kuus, eile erandlikult pisut enne keskpäeva. Ja mis ma näen – bussis on peamiselt sõpruskond (trennikaaslased?) sportlikke noormehi ja soliidses eas reisijad. Sedavõrra, kui noori istub, seisab eakam seltskond kannatlikult püsti ja keegi ei tee märkamagi, et istet pakkuda. Kuni olin sunnitud kõige lähemale meelde tuletama, et oleks vist aeg püsti tõusta. Olen kuulnud lapsevanemaid õigustamas, et ka lapsed on väsinud. Võib-olla küll. Eriti siis, kui nad peavad tegelema asjadega, mis neid ei huvita. Aga vaevalt hommikupoolsel keskpäevasel ajal.”
Tekst ja foto Merike Viilup, Tallinn, 11. september 2019.
erakogu 
