Mägine Gruusia paistab olema paljude hiidlaste meelisreiside nimekirja päris esimeses otsas. Alles käisid Sõle Segajad Bathumis tantsimas. Umbes samal ajal viis Tiit Reiside Gruusia-ringreis veel mõned hiidlased sellele soojale ja külalislahkele maale.
Tänu kahele giid-reisisaatjale, Eestist kaasa tulnud Einikesele ja kohalikule Olgale, saime palju teada riigist ja inimestest. Linnad, mida külastasime, olid Bathumi, Kutaisi, Borjomi, Gori, Telavi, Signagi ja Thbilisi. Kahetsusväärselt jäi meie tutvus linnadega peale Bathumi ja Thbilisi väga napiks, millest on tõeliselt kahju, sest linnad olid igati vaatamist väärt.
Püha Jüri maa
Vaidlus selle üle, kuidas seda maad nimetada, jõudis ka meie reisiseltskonna keskele. Oma rahva keeles kutsutakse teda Sakharthvelo. Meie üldiselt nimetame seda vene-mõjutusel Gruusiaks. Aga veel katsutakse käibele võtta nimekuju Georgia, mis ajab rahvusvaheliselt segadusse, sest sarnase kõla ja kirjapildiga on USA osariik.
Giid Olga jäi küsimusele, millist nimekuju nad ise pooldavad, veidi nõutuks, kuid ütles, et Georgiat saab seostada kaitsepühak Püha Jüriga (Georgiosega).
Gruusia asub Euroopa ja Aasia piiril – ÜRO paigutab ta Lääne-Aasiasse, Euroopa Liit aga pigem Ida-Euroopasse. Kuna meie reisi vahemaandumine oli Istanbulis, siis kontinentide vaheldus oli ilmselge. Riik piirneb Musta mere ja mitmete naaberriikidega. Reisi ajal jõudsime neile paiguti üsna lähedale. Näiteks päikesetõusu Kazbeki mäel imetledes teadsime, et Venemaa ongi sama mäe teisel poolel. Suplus Musta mere rannal sai samuti järele proovitud, aga meeles mõlkusid nii Venemaa kui Ukraina teisel pool vett.
Giid Olga jäi küsimusele, millist nimekuju nad ise pooldavad, veidi nõutuks, kuid ütles, et Georgiat saab seostada kaitsepühak Püha Jüriga (Georgiosega).
Elanikke on Gruusias üsna hiljutistel andmetel ligi 3,7 miljonit, mis tähendab, et rahvastik väheneb isegi vaidlusaluste Abhaasia ja Lõuna-Osseetia piirkondade elanikke arvestamata. 2014. aasta rahvaloenduse kohaselt oli paljude rahvaste hulgas grusiine 86,8% ja venelasi 0,7%. Kuid hinnanguliselt tuli Venemaa kodanikke 2022. aastal Gruusiasse üle 220 000. Pealinn Thbilisi on ühtlasi riigi suurim linn 1,1 miljoni elanikuga.
Lookas lauad
Gruusia – see on toit, vein, meeste laul ja tants. Meie õnneks saime imelisi maitseid kogeda juba päris esimesest õhtust peale. Einike hoiatas meid, et eesti gruppe tuntakse vähese sööma järgi, mis kohalikele tundub kummaline. Seega pidime end harjutama roogade rohkusega, mida lauda järjest juurde toodi ja õppimist jagus.
Võtad volditud taignatutist kinni nagu lillest, haukad khinkali küljest tüki ja luristad mõnuga sees olevat kuuma puljongit.
Hatšapuri meenutab kujult pitsat, mille katteks on rasvane juust. Elamuseks olid toidud baklažaanist, tomatist, suvikõrvitsast. Kui jõudsime Pasanaurisse, siis algas khinkalide maa. Kes päris khinkalit söönud pole, on ilma jäänud mahlasest lihatäidisega pelmeeni moodi toidust, mida peab sööma õppima. Võtad volditud taignatutist kinni nagu lillest, haukad khinkali küljest tüki ja luristad mõnuga sees olevat kuuma puljongit. Kusjuures taignatutt tuleb jätta söömata.
Nii valmivad khinkalid Pasanauri mägirestoranis.
Vein on grusiinile sama tavaline kui meile näiteks kali või õlu. Igal perel on õigus veini teha, seda naabritele jagada ja vist isegi müüa. Söögilauda toodi kannud, mille sees oli valge veini näol lahe jook, mis sobis nii liha kui köögiviljaroogade juurde.
Reisi jooksul saime külastada mitmeid veinikeldreid, kus tutvustati nii euroopalikku kui traditsioonilist veinitegemise meetodit. Vana gruusia meetod on veini tegemine kvevris, milleks on maa sisse kaevatud hiigelsuur keraamiline amfora. Sinna pannakse puruks tambitud viinamarjad koos kestade ja seemnetega käärima. Kätte saab veini spetsiaalselt selleks kasvatatud pudelkõrvitsast anumaga.
Vana gruusia meetod on veini tegemine kvevris, milleks on maa sisse kaevatud hiigelsuur keraamiline amfora.
Külastasime suurejoonelist Château Mukhrani veini degusteerimise maja, kus kõrgel klaaslae all rippus suur kristall-lühter ja kõik oli prantsusepäraselt peen. Veinide maitsmist saatis salongilik klaverimäng. Tutvusime ka kaljusse raiutud Kvareli mitmesajameetrise veinitunneliga, kus saime maitsta veine Khareba veinikeldrist. Siin esitati meile ka kuulsat gruusia meestelaulu väga heade häältega džigittide poolt. Vastandina suurtele firmadele käisime veinitalus, kus õhtusöögi juurde nägime, kuidas kodus veini tehakse ja proovisime ise teha kohalikku magustoitu tšurtšhelat. Selleks tuli pähklid nööri taha ajada ning vanik kasta viinamarjamahla ja jahu segusse. Tasakaalustatud toitainetega tšurtšhela on energiabatooni ajalooline versioon.
Kuulsad grusiinid
Inimesed. 4. sajandil saabus Kapadookiast Iberiasse,mis vastab tänapäeval Lõuna- ja Ida-Gruusiale, noor tüdruk nimega Nino. Ta sai unes ilmutuse, kus jumalaema tegi talle ülesandeks ristiusk grusiinide maale viia. Keerulisel ja raskusi täis teekonnal suutis ta imetegusid tehes veenda valitsejaid ristiusku vastu võtma. Nino tegi esimese nn gruusia risti viinapuu okstest, mille ta oma juustega kinni sidus. Külastasime Nino haua kirikut paljude teiste kirikute seas, mida reisi jooksul nägime. Sattusime ka Kazbeki jalamil asuvasse pisikülasse, kust on pärit Patriarh Ilja II. Saabuvate palverändurite vastuvõtmiseks oli 150 elanikuga külla ehitatud mitmeid hotelle.
Näiteks avaliku sektori läbipaistvuse suurendamiseks ehitati ministeeriumide hooned klaasist
Räägiti ka vastuolulisest endisest presidendist Mihheil Saakašvilist. Kui ta 2004. aastal valitsema sai, oli ta väga eesrindlik ja läänemeelne. Asus korruptsiooni välja juurima, avalikku sektorit ümber korraldama ja linnaehitust kaasajastama.
Olga rääkis meile jalutuskäigul Bathumis, et tänu presidendile sai linn vee- ja kanalisatsioonitrassid ning küttesüsteemi rekonstrueeritud. Sõdade tõttu oli olukord olnud väga kriitiline.
Samas tundusid tema mõned ettevõtmised veidi kummalistena. Näiteks avaliku sektori läbipaistvuse suurendamiseks ehitati ministeeriumide hooned klaasist ja veidra arhitektuuriga – Bathumis näiteks oli justiitsministeerium seenekujuline või siis ehitati riigipank juugendstiilis.Samuti rajas ta linna kohale kõrguma mitu torni.
Ilmselgelt sai ta oma hoogsa tegutsemisega üsna pika aja jooksul palju vaenlasi, sest praegu on tema tervislik olukord kinnimajas ilma meditsiinilise järelevalveta murettekitav.
Pirosmani on tänapäeval tuntum kui oma elu ajal, kasvõi külmkapimagnetitel.
Vast üks kõige kuulsamaid grusiine maailmas on Pirosmani. Ta oli üks neid kunstnikke, kelle elust on saanud legend ja keda on käsitletud nii 20. sajandi avangardi mõjutaja, naivistliku kunsti esindaja kui ka gruusia kunstile alusepanija ja rahvusliku identiteedi sümbolina. Oma eluajal puruvaene Pirosmani saavutas kuulsuse, nagu ikka juhtub, pärast surma. Ilmselt Saakašvili ajal võeti tema sünnilinnas Signagis ette väikelinna arengu suunamine romantilise turismi suunas, mis on vanalinna säilitanud ja tõepoolest loonud erilise õhkkonna. Nii ajaloolise kindluse kui Pirosmani muuseumi külastamiseks meil kahjuks aega ei jäänud, mis jätab hinge igatsuse tagasi tulla.
Tunda oli Gruusia sügavale ajalukku minevat kuninglike suguvõsade mõju, mis kestab tänapäevani. Olga seletas meile, et gruusia perenimede järgi saab öelda, kust piirkonnast keegi pärit on ja kui tähtsalt ta end elus tunda võib.
Kontrastide maa
Võib öelda klassiku sõnadega, et Gruusia – see on kontrastide maa. Suurte linnade, eriti oli seda näha Bathumis, klaasist kõrghoonete urbanistliku keskkonna taustal paistis maapiirkondade mõnevõrra nõukalik mahajäämus eriti silma. Teed olid paiguti väga auklikud, oli näha mahajäetud tehaste ja elumajade varemeid. Teelisele tähtsate bensiinijaamade kempsude olukord oli kehv. Seda muidugi juhul, kui kempse üldse oli.
Thbilisi uueneb maavärinates kahjustunud vanade majade arvelt.
Samas, Bathumi futuristlik arhitektuur tundus juba liiga üle vindi olevat. Pähe tikkusid küsimusd, et kuidas sellistes asümmeetrilistes klaasmajades, mille kortereid agaralt reklaamiti, üldse elada saab, eriti arvestades kuuma kliimat ja kes neid osta jaksab? Mitmel pool linnas oli näha hooneid, mida oli hakatud ehitama enne koroonat, aga hangunud majanduse tõttu pooleli jäänud. Meie giid Olga kahetses, et suure agarusega arendatud linnas kipub endiste aegade omapära kaduma.
Thbilisis annavad aga riigi valitsemisega seotud hooned nagu parlament, presidendiloss, ministeeriumid ja muuseumid linnale suurejoonelist avarust. Samal ajal pealinna kuulus vanalinn püsib ikka, vaatamata tihti ette tulevatele maavärinatele ja elanike raha vähesusele.
Hea meel oli tõdeda, et vanu maju restaureeritakse jõudumööda. Uued majad, mida vanadesse kvartalitesse ehitatakse, ei riku üldist pilti liiga palju.
Gruusiasse, mõnusa sooja kliima ja hea veiniga sõbralikku riiki, läheks tagasi.
