Räimest viidud

Erlis Schönberg

NSV Liidus 1976. a toitlusprogrammi täitmiseks viidi sisse kord, mille kohaselt pakuti ühel päeval nädalas (neljapäeviti) kõikides söögikohtades (kooli- ja tehasesööklad, avalikud sööklad ja restoranid) ainult kalaroogasid. Siis olid muidugi suur osa kokkasid saamatud, tänu millele on lapsepõlve traumad just sealt pärit. Hiiumaal elades ei pidanud ma valima päeva selleks, et kala kõlaks hästi. Aga ometi on see tempel nõuka ajast nii tugevalt jälje jätnud, et lihasmälu viib nelja­päeval ikka ja jälle mõtted kalale. Uue aja köökides on muutunud meie kalaliigid, valmistamisoskused ja teadlikkus kalaga väärikalt ringi käia. Aga ometi on jäänud ka vana ja hea.

Piimakoorene räimesupp heaks keedetud kanamuna valgepipra ja metsiku porgandi puudutusega
Imetabane supp, milles kasutasin kuivatatud räime, mis rammusama kehaga koores ausaks kees ja mille maitsestasin hiiumaise valge pipraga, mis omakorda sisaldab metsikut porgandit ja kardemoni. Taevalik kombo. Lisama pead seda ainult kahvliga – aus kraam ja kärtsu täis. Rohkem maitsestamist ei olegi tarvis. Soolane vinnutatud räim ja staar­pipar teevad oma töö ära. Siis veel suuremalt hakitud kanamuna ja kõik. Kui sa kohe endale suuremat ja sügavamat kaussi ei võta, siis võib keegi viimase kulbitäie endale saada. Ja pärast jääb sul kripeldama, et miks ma küll kohe rohkem ei võtnud.
Räimest rääkimisest ei väsi ma mitte kunagi ära. Ja kui väsingi, siis puhkan veidi ja räägin edasi.
Muistsete eestlaste kosjakommete kohaselt käidi ehal neljapäeva ja laupäeva õhtutel. Kõige esimesena, aga tuli teha tööd ja siis alles pidi tulema armastus. Seda on öelnud ja kirja pannud juba vanad eestlased. Küll oli nendel ikka seda tarkust ja taipu. Eks seda kalapäeva teemat on elu jooksul rohkem ette ka tulnud kui ehal käimist.
Kuid me räägime muidugi ikka räimest. Meie kullaprooviga hõbedane ja saleda kehakujuga kala lihtsalt on meie DNAsse kodeeritud. Kodeeritud koos sibula ja kartuliga, mida kiirustamata võib nautida igas asendis. Minu järgmine asend ja töötlus tuli selline.

Räim kartuli ja sibulaga
Eelmise päeva kartulist tegin tambi, kuldasin pannil üle päris või sees praetud siiru-viirulise sibula ja komponeerisin koos räimefileega kõik kokku nagu suurel rahvapeol laulukaare all ühendkoori. Ja muidugi siis see minu vimka… Et asi saaks ikka villasem kui vaja, siis kaerakliidega pudrukarbi põhja jäägid usaldasin kõike seda luksust siduma. Kaerakliid said ka poseerimiseks auväärse koha kalapiruka tippu krõbedaks koorikuks.
Ja teate mida? See töötas nagu panko (riivsai). Ainuke vahe on selles, et kvaliteetsete kaerakliide kilo hind on eurodes 2,38 ja kvaliteetse panko kilo 25,83 eurot. …Khmmm… Mõttekoht. Olen tähele pannud, et sellised avastused tulevadki alati siis, kui hakkad kasutama ära jääke (leftover) ja varem vormistamata kooslused kokku viid. Nii et … Kaerakliid massidesse!
Ahjust tulevad ülemõistuse lõhnad ajasid isegi norskava ja puuksutava Sara (minu bokseritüdruk) ülesse, nagu hakkaks tema ise kohe ehale minema.
Seni, kuni vormiroog kuumast ahjust rahuneb, segan nii muuseas kokku värskest tillist ja keefirist mokteili, mida kodus nautides võid rahulikult juua nii, et vuntsid taga.
Kui nüüd kõik neljapäevad sellise näoga tulevad, siis ehale mina küll ei jõua. Ainul üks asi sai kehvasti… Vormistasin selle ümarasse vormi. Nüüd on nii raske sellel ääri sirgeks lõikamas käia, nii et keegi ei märkaks.