Jaanus Eiskop On keskpäev ja magusas männivaigulõhnas avan sellesuvises kuumas päikeselõõmas vaikse kriuksuga tagasihoidliku puuvärava. Olen saabunud siia, teise maailmasõja järgselt hüljatuna seisnud kiriku juurde Puski kalmistul. Siin on vaikus ja rahu ning oma suursuguses stoilisuses kõik see ümbritsev, need sajad kalmud oma kivide ja ristidega, kõrgustesse küündiva torniga hüljatud kirik ja seda ümbritsev loodus, justkui tahaks mulle kõnelda sellest vilkast elurõõmust, mis siin kunagi olnud, kuid nüüd juba aastakümneteks kadunud.
Meenuvad kadunud omakandiinimese Maimu Kallase sõnad ühtedel meie Puski päevadel siinsamas kirikuaia ees, et oi, kui paljud inimesed on siit kord läinud ja, kui paljud inimesed on läbi nendesamade kirikuaiaväravate siia tagasi igavesele puhkepaigale toodud!
1891. aastal Kristuse Sündimise Kirikuks pühitsetud pühapaik siin Puskil ei olnud vaid kirik oma jumalateenistustel hingerõõmu leidva kogudusega. Siin olid ka kirikuõpetaja maja, koolimaja ja -õpilased, toimusid laulatused, leerid ja ristimised. Kohalike poolt suure tunnustuse osaliseks saanud eesti soost kirikuõpetajate, nende perede ja abiõpetajate hoole all harjutati näitemänge, lauldi kooris ja õpiti eluks vajalikku töötegemist. See oli koht, kus valmistuti oma elutööks ja kust mindi eluteele nii kodusaarel kui laias maailmas.
Puski kalmistu, ja siinse kiriku preester oma õnnistusega, võttis vastu ka need, kes olid läbinud oma elutee loojangu. Surivoodile kutsutud preester kuulas surmahaigete pattude tunnistamist, luges neile andeksandmise palveid, andis armulauda ja kustutas nende poolt tehtud eksimused, sest elust lahkumine ilma selleta oleks olnud ülekohtuselt raske. Suvel, augustikuus, traditsiooniliselt rukkimaarjapäeval, toimus surnuaiapüha. See oli päev, kuhu mindi kogu perega, kaasa võeti kindlasti ka lapsed. See päev oli pühendatud kõigile meie hulgast lahkunutele. Peale kauni muusikaga liturgiat jalutati surnuaial, vesteldi tuttavatega ja meenutati Puski kirikuaeda maetud lahkunuid.
Nüüd meenutavad preestri elumaja vaid suurtest põllukividest laotud suursugused müürid, kuid kirikuhoone ümber on juba püsti pandud ehitustellingud. Kiriku keskosa katab nüüd silmale harjunud kilest avariikatuse asemel tugev tsinkplekist katus. Puski kiriku kutse on jõudnud tegijateni ning haridusseltsi Edu, Eesti apostliku õigeusu kiriku ja muinsuskaitseameti koostöös on selle Hiiumaa muinsuspärli taastamistööd juba käivitunud.
Heidan veelkord pilgu tagasi kalmistuaia poole. Seal nad on puhkamas kõik – meie talu lahkunud, taamal veel inimesi meist üle maantee asuvast talust. Kui kirkalt meenuvad lapsepõlvest mulle nende naeratused, soojad sõnad ja naljad! Tean, et tulen siia veel, taas kord ja veel kord. Puski kiriku kutse ei vaibu. Heade inimeste kaasabil saame taastatud ka Puski Õigeusu Kiriku ning see uhke hoone saab avatuks kõigile. Saab avatud jumalateenistusteks, meie lahkunute mälestamiseks ja meie parimate muusikute kontsertideks. Terviklik inimene vajab minevikku, mida meenutada, vajab tulevikku millest unistada ja vajab olevikku, et selles tegutseda. Puski õigeusukiriku taastamine ja taasavamine annab meile kõike neid kolme.
Sulen enda järel vaikselt kalmistu värava ning astudes liivasel metsateel, kõlavad mu vaimusilmas võimsad orelihelid kontserdil Puski kiriku taastatud saalis, helid keerlevad kõrgel kirikuvõlvide kohal, viivad meid endaga kaasa, viivuks ära siit argisest tänapäevast, et tunda ennast silmapilguks ühena nendega, kes olnud, kes tulevad ja mis on meist kõigist veel kuskil palju-palju kõrgemal. Puski, sinu kutse ei vaibu, heade inimeste kaasabil saame endale tagasi oma Puski koos selle elurõõmu ja pühadusega.
Jaanus Eiskop
Villamaa küla
