Pulmaauto valik kui sobivusproov

Juhani Seilenthal

Peaaegu sama oluline kui pulmapäev on ka pulma-aastapäev. Seda peab ikka tähistama. Mina pean abikaasa ja lastega Saare­maal interaktiivset automuuseumit (FB: Interactive Auto Museum) ja ühel päeval, kui tekkis küsimus, mida erilist pulma-­aastapäevaga ette võtta, otsustasime hakata tähistama pulmaautopäeva! Esimene pulmaautopäev kulges niimoodi: panime muuseumi tee otsa kaks tooli, istusime ja ootasime. Masse küll kohale ei meelitanud, ent mõned uudishimulikud noorpaarid küll. Ise saame rentida pulmadeks üht katuseta Saabi ja üht vanaaegset Volvot, aga autohuvilistena jagame muuhulgas ka nõuandeid, mida üldse pulmaauto valimisel arvestada.

Pulmaauto võiks valida pruudi isa. Temal ju läheb tütar ära. Ja tal on elu­kogemust. (Muidugi ma saan aru, et alati ei ole pruudi isa pulma­ettevalmistustes osaline).
Järgmisena tuleks otsustada, kus pruutpaar istuda soovib. Roolis või tagumisel pingil? Eks valdavalt tahetakse tagumisele pingile, aga paljud pole tagumisel pingil aastaid istunud ja silmas tasuks pidada, milline on planeeritud rõivastus – ennekõike pruudil. Mõni auto võib olla sportlik ja pilkupüüdev, aga pruutkleidiga ebamugav kasutada.
Kui inimene ei ole põhimõtteline oma vara kindlustamise vastane, tasub ka pulmaauto puhul mõelda, mis saab, kui tekib tehniline tõrge. Eriti kui räägime veerandikest ehk 25-aastastest autodest. Aga ka liikluses võib midagi ootamatut juhtuda, või kui autol on juht, siis temaga. Tänapäeval on ühes pulmaautos keskmiselt kaks inimest, seega on, mille poole vaadata. Vana hea reegel ju on, et kui tahad rahu, valmistu sõjaks.
Mis saab pildistamisest, kui ilm on pööraselt sant? Kasu võib olla näiteks kahe külgukse ja akendega kaubikust. Siis saab ilupilte teha läbi sõiduki nii, et pruutpaar on kaubikus justkui hiidvihmavarju all ja fotograaf teises autos. Fooni valimine on keeruline, aga võimalik.
Kui tahtmist, siis muidugi saab siduda auto ka pulmateemaga. Eks see sõltub paljudest asjaoludest, aga kui kaunistuste, riietuse ja muu juures on mingi värv, siis ei tohiks pulmaauto gammast karjudes välja langeda. Olen elanud Pärnu maantee Õnnepalee lähedal ja julgen öelda, et vahel võtab värvivalik kukalt kratsima.
Lahtine pulmaauto sobib näiteks pulma­kinkide hoiukohaks.
Mõelge kindlasti läbi ka, kuidas pruutpaar pärast pulmast ära saab. Kohale tullakse uhke auto ja juhiga, aga pärast – kas hääletades? Ehk on soovi sama autoga järgmisel paaril päeval mööda Eestimaad ringi liikuda? Meie tahtsime näiteks oma pulmaautoga pärast abiellumist veel ka pulmareisi teha. Selleks saatsime auto treileriga Saksamaale ette ära ja lendasime ise lennukiga järgi. Pulmareisi sihtkoht oli Holland, Seilenthali nime alg­lätteid otsima (sest minu esivanemat, Porkuni järvedele mõisa kippariks palgatud Seilenthali kutsuti hollandlaseks).
Ja viimaseks – kui pulmaauto osas ei suuda kokku leppida, siis ehk ei tasu pulmakuupäeva kokku leppida.

Palju õnnelikke abielusid!