Karksi lähistel asuv Polli park oli omal ajal tuntud heakorra ja liigirohkuse poolest. Nüüd näeb see suhteliselt väsinud välja – hüljatud moega ja pisut lagunev häärber, rohi osaliselt niitmata.
Sel 12. novembri hommikul sattusin Polli parki üldse esmakordselt elus. Hoolimata hilisest aastaajast pruunkollendasid pargis veel uhked lehised, kollases leherüüs seisid suurelehised pärnad. Kikkapuudel leidus punaseid lehti ja tumeroosasid vilju, lehehaljust lumemarjapõõsail ja kuslapuil. Isegi üks hilistunud kurekellukas õitses veel. Mitmel pool häärberitaguse välu servis sirutasid samblaseid oksi tammepuud. Nende naabruses punavõrseliste siberi kontpuude rühmad.
Kunagi pargis aktsenti loonud siberi nulgude koonused on ajavoolus kadunud, kuid kuuske, elupuud ja paar liiki nooremat nulgu siiski on, ka üks kõrgelt laasunud must mänd.
Pargi üks serv langeb lauge veeruna ürgorgu, tuues sellega pinnamoodi toredat vaheldust. Samas lookleb alla tammedest palistatud puiestee. Just siitkaudu seadsin sammud edasi, kuniks ees avardus maaliline Karksi paisjärv.
