Ühel septembrihommikul olin praamil ja teel mandrile. Laevalael tuli vastu Taavi Tuulik ning uuris: kuhu minek? Vastasin, et Määrimaale, aedpihlakate jahile.
On teised seal vägevad puud nagu põlistammed ja viljad isegi üle tolli läbimõõdus. “Siis külvan seemned maha ja hakkan istikuid Hiiumaad mööda laiali pakkuma,” jagasin ma veel laskmata karu nahka.
Taavi Tuulik küsis vastu, et kas ma ikka Suuremõisa viljapuuaias olen käinud? Ei ole?! Seal on terve rida huvitavaid pihlakaid, mida tasuks vaadata.
Tagasi kodumail, võtsingi selle käigu ühel külmal miinus viie kraadisel hommikul ette.
Eks seda viljapuuaeda ole ma möödaminnes näinud küll, aga kunagi pole pähe tulnud lähemalt kaeda. Asub ta kohe Pühalepa kiriku vastas.
Aed on eeskätt õunapuude pärusmaa. Igat moodi lehtede ja viljadega. Muuseas toredad roheliselehised puud väikeste tulipunaste viljapunnidega.
Palju jagub maguskirsipuid. Need ripjalehised puud tuletasid jalamaid äsjast reisi meelde. Maguskirsipuu (Prunus avium) on Määrimaal looduslik liik, kasvades laialehistes metsades näiteks koos pärna ja valgepöögiga. Sealmail on maguskirsipuu suur ilus metsapuu. Suuremõisa sordipuud on palju väiksemad, pealegi meie karmides talvedes kahjustunud tüvedega.
Ning siis need pihlakad. Terve rivi aia põllupoolses servas, igaüks üpris isenäoline. Kultuurpihlakate kui viljapuude aretusega on palju tegeletud Venemaal. Võib oletada, et Suuremõisas ongi eeskätt Vene aretised. Kahjuks nimesildid puuduvad.
Enim torkas silma kolme eri tüüpi pihlu. Kõige ilusam oli lopsakate laiade kaheksa tolli pikkade liitlehtedega puu. Tumepunased viljad olid suured, enamasti 1,2 cm läbimõõdus.
Paar teist pihla olid sama suurte, ent üliküpse tumeda kirsi värvi viljadega. Nende lehed aga vaid neli tolli pikad, erisusena sulglehekesed siledaservalised, hambakesi vaid tipus. Sellised lehed on omased ‘Määripihlakale’.
Ja siis paar paarimeetrist põõsast. 0,8cm läbimõõdus viljad täpselt nagu arooniakobarad, ent musta asemel tume-tumepunase kirsi karva. Väga omapärased olid väiksed lehed: kitsassüstjad lihtlehed või alusel lõhenenud kuni keskrooni. Küllap on tegu mingi hariliku pihlaka ja aroonia hübriidiga. Pihlakad annavad hübriide lisaks arooniatele ka näiteks pirnipuu, viirpuu ja astelpihlakaga.
Hübriidide ja sortide vilju külvates võib saada aina uusi huvitavaid või ka heal juhul paremate viljadega pihlakaid. Igatahes noppisin mõned eri viljad, ise samas üldsegi mõtlemata, kuhu neid istikuid aias hiljem toppida. Niigi olin ju äsja Määrimaalt kaasa toonud hulga aedpihla seemneid ja mõned vahtralehise pihlaka pruunid viljad. Mõlemaid viljapuid kasvatati juba antiikajal roomlaste aedades. Meil on perspektiivsem ehk vahtralehine pihlakas (Sorbus torminalis), kelle levila põhjatipp ulatub Bornholmi saareni. Lõunapoolsema levikuga aedpihlakat (Sorbus domestica) on Eesti mandriosas korduvalt üritatud kasvatada, jõudnud harva isegi viljumiseni, ent siis täiesti tagasi külmunud. Seda hiidviljadega ürgset pihlapuud, kes muuseas ei ristu teiste pihladega ja keda annab pookida vaid oma liigi isenditele, tasuks just pehmemate talvedega saartel laialdasemalt katsetama hakata. Huvitav, kas seni on üldse Hiiumaale aedpihlakat istutatud?
Igatahes sinna Suuremõisa pihlarivi otsa sobiks suurepäraselt üks aedpihlakas ja miks ka mitte vahtralehine pihlakas. Vaba auk on täitsa olemas…
Muide, pihlakatest on 2010. aastal Robert Piirilt ilmunud tore raamatuke nimega “Pihlakas”. Pihlakatehuvilisele hariv lugemine.
