Liina Siniveer “Mulle meeldib inimestega suhelda ja vallas tuli iga päev otsida vastuseid küsimustele ja lahendada probleeme,” ütles Maire Türnpuu, et valla sekretär-asjaajaja ametis leidis ta oma õige koha. “Hea tunne oli, kui suutsid kõik probleemid kiirelt ja hästi lahendada.”
Tänapäeval pole enam sugugi tavapärane, et mõni töötaja on ühel ametikohal aastakümneid. Mõnes mõttes õnnestus Mairel lüüa ka oma endise kolleegi, vallasekretär Ludmilla Träderi
rekord. Luisal, nagu kõik teda siiamaani hüüavad, sai 2013. aastal pensionile minnes täis 35 aastat avalikus teenistuses, neist 22 aastat tööd Kõrgessaare vallasekretärina ja 13 aastat valla eelkäija Lauka külanõukogu sekretärina.
Sidest vallamajja
Maire on õppinud masinakirja ja tema esimene töökoht Hiiumaal oli Kõrgessaare kolhoosis laohoidja. Aastal 1991 töötas ta Kõpu sides, kui helistas tolleaegne Lauka külanõukogu esimees Jaak Tursk ja kutsus teda valda tööle. “Ei mõelnud kaua, vastasin jaatavalt, töö tundus huvitav ja teistsugune kui senine,” ütles ta.
30 aastat on olnud huvitav, muutuste aeg – Eesti iseseisvumise järel, aastal 1992 muudeti külanõukogu vallaks, Kõrgessaare vald ja Kärdla linn ühinesid Hiiu vallaks 2013, ühinemine 2017. aastal Hiiumaa vallaks, mille osa on nüüd Kõrgessaare osavald.
“Ja alati on olnud kõrval hästi toredad, abivalmis ja toetavad töökaaslased. Mis puudutab palka, siis tuleb välja, et olen rahul olnud,” nentis Maire.
Nimi muutus, sisu sama
Türnpuu rääkis, et tema ametinimetusi on pisut muudetud: asjaajaja, sekretär-asjaajaja, referent, nüüd osavalla sekretär. Töö sisu pole selle aja jooksul oluliselt muutunud, suuremalt jaolt on see ikka seotud elanike teenindamisega. Eriti töömahukad olid muutuste ajad. “Passide vahetuse aeg oli väga kiire ja palju oli pabereid, samuti talus töötamise aja tõestamine seoses EVPdega,” meenutas ta. Lisaks registreeriti ka sünnid ja surmad kõik vallamajas.
Kui töö sisu pole eriti muutunud, siis paberil ja käsitsi kirjutatud dokumentidest on nüüd loobutud, kõik toimingud on arvutipõhised. “Üle mõistuse keerukaid asju ei ole ette tulnud, kõik oli õpitav ja teostatav,” hindas ta tagasi vaadates.
Võib-olla üks aeganõudvamaid oli omal ajal Kõrgessaare valla elektroonilise dokumendiregistri jaoks kataloogide ja alajaotuste koostamine. “Mis täpsusesse puutub, siis selles ametis muudmoodi ei saanudki.”
Ka vallavanemaid on selle aja jooksul olnud päris palju – viis, pluss üks osavallavanem.
“Töö sisu ja ülesanded vallavanemate vahetusega küll ei muutunud ja uute inimestega harjumine ei olnud raske,” ütles Maire, et kõik sujus probleemideta.
Et asjad saaks aetud
“Oluline, et elanikud saaks asjad aetud, küsimustele vastused ja suunatud õigete ametnike juurde, kui ise aidata ei oska,” sõnastas ta ametnikutöö olulise põhimõtte.
Tähtsaks nimetas ta ka seda, et koostöö kolleegidega sujuks ja oleks tulemuslik.
Kolleegide seas oli Maire hinnatud oma kiire töö ja abivalmiduse poolest. Ka tal endal on tööaastatest Kõrgessaares palju häid mälestusi. “Meeldejäävamad on Kõrgessaare valla aegsed väljasõidud nii mööda Hiiumaad kui ka mere taha ja pisut kaugemalegi,” rääkis ta. “On olnud ka naljakaid juhtumeid, mille üle südamest naersime, aga need kipuvad kiirelt ununema.”
Elu ilma, mitte töö järgi
Mida nüüd koju jäädes teha, sellele pole ta nii väga mõelnudki – eks vaatab, mis päevad toovad. “Kindlasti on nüüd rohkem aega enda, pere ja lähedaste jaoks. Igav küll ei hakka!”
Esimese pensionile jäämise päeva hommikul, peale pühi, polnud küll erilist tunnet. Küllap sellepärast, et juba aasta aega oli ta töötanud kodukontoris, käies vallamajas vaid paaril päeval nädalas.
Ka Maire pere, abikaasa Helmuth ja lapsed arvasid, et jäägu ta nüüd parem koju. Kuigi lapsed Anne-Ly ja Tanel on juba ammu suured ja oma elu peal, siis neli lapselast käivad ikka vanavanemate juures ja nendega on tegemist küllaga.
Lisaks meeldib Mairele lugeda, sõpradega suhelda ja hoolt nõuab ka suur aed. “Nüüd saan aias toimetada, kui ilm lubab, mitte vaadata, millal vaba päev on!” rõõmustas Maire.
