Võibolla on see auto süü, et jälle na sõnakehv kipun olema. Kui bussiga-jala ajad end kuskile kohale, on aega juba enne vaimselt valmistuda, kohapeal süüvida. Autoga aga on tõesti nõnda, et siuhti siin, siuhti seal, linnuke kirjas ja muudkui edasi.
Nõnda ka tol aasta eelviimasel päeval. Aga teisalt näed sedasi, ehkki põgusalt, siiski palju. Tõsi, eks mulle olid need Lääne-Hiiumaa paigad ammu tuttavad, kordi käidud. Kuid uuesti üle vaadata ikka tore. Mis sest, et neist siin suuri heietusi kokku keerutada ei oska. Aga prooviks siiski…
Läbi Kesk-Hiiumaa. Need ära kaotatavad metsad, vaid riismejäänukiteks kisub kunagine ülimetsasus…
Sülluste eel suur teeperve kadakas on ammu surnud ja kaduvikuks saanud. Kolmejalase tüveläbimõõduga must mänd aga kõrgub endiselt. Siiski justkui aina vähemaks kipub jääma võra haljast elusosa. Ning ainumastki käbi ei paistnud maas kah. Polnud käbiaasta? Või kõik viimseni ära korjatud?
Puski ortodoksi-kirik, ehkki tüüpprojekt, siiski mingil määral omanäoline.
Õngu paisjärv on paeluv alati. Oma metsa looklevate vesikombitsatega, oma paari saarega. Veejuga kukkumas alla luuderohurohelisse orgu, mis helendab loendamatutest mets-kuukressi litritest.
Rodode mets oma lausa kummastavas nahkses lehestikus, justkui mingid kummipuud. Ning siinsed sirmbambusepuhmad näevad ikka suurepärased välja. Nii tihehaljad ja tumerohelised. Küllap on selle saladuseks hästi hea, sobivalt nõrgniiske kasvukoht.
Mööda vana maanteed lõuna poole. Jaaksoni tamm on ilus sihvakas põline puu. Naabruses kivivared ja tõtlev ojake. Tamme tüve läbimõõt maapinnalt ulatub vaat et viie jalani, samas haigutab õõneauk… Muide, silt tamme kõrval teatab, et tegu hoopis Vanaselja tammega.
Mänspäe kollane puitkabel mulle miskipärast meeldib, ehkki ma na usukauge isik. Ta asetseb kuidagi omapäraselt seal künkal. Kahjuks on rammusad kuused ta eest kadunud. Miks? Teisel künkal kerkib kalmuaia hauakivide mets. Kuidagi lõunapoolset Euroopat meenutab siinne. Ehkki fotolt see hästi välja ei paista.
Vaatasime üle ka teepervel asuva mälestuskivi siin aastail 1862–1966 tegutsenud koolile. Stendil oli hulk huvitavat juttu. Siinkohal vaid üks faktikene. Nimelt, algselt oli tegu kõrtsihoonega, kuhu kool juurde tekitati. Ja nõnda juhtus, et mehed viskasid kõrvallauas õltsi ja viina, sellal kui lapsed samas ruumis haridust omandasid…
