PPA 
PPA Eile, 1. märtsil tähistas Eesti politsei taasloomise 30. aastapäeva. Lydia Minajeva teenistusristi number 11 ja Kaupo Kännu teenistusristi number 12 andis eile üle jaoskonnajuht Moonika Raudsepp.
Hiiu Lehele ütles Lydia Minajeva reedel antud intervjuus, et soe ja hea tunne on sellist autasu saada: “Ise ei tahaks uskuda, et neid aastaid juba nii palju on, aga no tuleb tõele näkku vaadata, et ilmselt on… Aga, jah, tore, et olen nii kaua vastu pidanud ja eks see mingil moel tekitab natuke uhkust ka.”
Patrullpolitseinik Lydia Minajeva tuli 1991. aastal politseisse üle miilitsast, kuid miks üks tütarlaps nõukogude ajal üldse miilitsaks õppima läks?
“Ka mu pere oli sellest valikust väga üllatunud ja ega kohe ma miilitsaks õppima ei läinudki,” rääkis Lydia Minajeva. “Olin tööl Tallinnas pangas ja pärast kolisin Hiiumaale, hakkasime siin maja ehitama ja tulin siia panka tööle. Üks mu tuttav, kes töötas Kärdla lennujaamas ja tegi seal julgestust ning pidi selle pärast igal hommikul ja õhtul Kärdlasse lendama, kuna kedagi polnud asemele võtta, rääkis mulle augu pähe, et tule ajutiselt, et küll sa pärast ennast vabaks räägid. Aga, noh, läks nii, nagu need ajutised asjad on. Läksin tööle, saadeti õppima ja jäin – ilmselt oli õigesti valitud elukutse – aga jah, tollal oli see mundrikandja töö.”
Politsei sooduspensioni aeg sai tal täis juba kaheksa aastat tagasi, kuid mõnda rahulikumat ametit tal kavas valida pole. Praegune töö on hästi huvitav ja vaheldusrikas, ka on politseitöö aastatega nii omaks ja huvitavaks saanud. “Tegelikult on patrullpolitseiniku töö kõige huvitavam töö politseis. Kui tööle tuled, ei tea kunagi, millega see päev lõpeb, mida see toob. Rutiini ei ole, saab teha liiklusjärelevalvet, teenindada väljakutseid. Ja muidugi kolleegid, tublid ja toredad kolleegid, kes on alati toeks – nii et iga võit on ikka võit koos kolleegiga.”
Känd: Aeg on nii kähku läinud
Kaupo Känd tuli sõjaväest ja läks politseinikuks õppima aasta varem avatud Paikuse politseikooli sõjaväekaaslaste kutsel: “Olime sõjaväes koos Tõnu Kivisega, praegu on ta Pärnu politseijaoskonna piirkonnavanem, ja tegelikult pidime koos ühe Saaremaa poisiga peale sõjaväge minema EPAsse edasi põllumajandust õppima. Kui tuli aeg EPAsse minna, siis ma helistasin talle ja tema ütles, et Kivis oli helistanud ja öelnud, et Paikusel on politseikool, et äkki lähme sinna hoopis. Saigi mindud ja valikut kahetsenud ei ole.”
Peale politseikooli lõpetamist tuli Kaupo tööle kodusaarele Hiiumaale ja on siin töötanud kogu selle aja. Hiiu Lehele ütles ta, et ei oleks osanud arvata, et nii kauaks sellesse ametisse jääb – kahekümneaastane ju ei mõtle üldse pikalt ette, aga nüüd – 30 aastat.
“See aeg on nii kähku läinud… endalgi raske uskuda, et nii kaua olen politseitööl olnud, aga number, jah, on päris suur,” tõdes ta.
Kuigi politseinikud saavad pensionile jääda juba 50 aastaselt, Kaupo Känd seda plaani veel ei pea. Küsimusele, mis teda selle töö juures hoiab, vastas ta, et eks neid asju ole palju: “Üks on kindlasti see, et ükski päev ei ole sarnane ja kunagi ei tea, kui hommikul alustad, milline päev tuleb – hästi vaheldusrikas töö on.”
