Tapio Vares Põhja poole jäävatest tellis- ja maakivi-linnusevaremetest on see sootuks erinev: müürid koosnevad valdavalt helehallist paekivist. Linnus ise asub küll otseselt liivakivisel aluspõhjal, kuid kohe linna idaservas algab juba devoni ajastu dolokivide ala. Dolokivikuupidest on laotud ka paljud vanalinna hoonete seinad, mistõttu tekkib tugev väline seos Kuressaarega. Võnnu on üks Läti paekiviseim linn. Omapära lisavad mõned säilinud kahekordsed kuurid.
Olin Võnnu vanalinna kujutlenud siiski uhkemana. Umbes taolise minevikuilmutisena nagu Kuldiga Kuramaal. Võnnu siiski päris niisama armas pärl pole. Mõni vanem tänav siiski leidub, kus kohtab muuseas mõnd juugendmaja.
Erinevalt Volmarist ei saanud Võnnu viimases maailmasõjas nii hirmsasti kannatada, ent sõjajälgi on näha siingi. Otse raeplatsi servas levib paari kvartali jagu rohuseid platse – täis ehitamata sõjahaav otse linnasüdames.
Arhitektuurimälestis on romaani-gooti üleminekuajast pärit 13. sajandi lõpul ehitatud Võnnu Jaani kirik. Hetkel üsna mornilt halliks ja plekiliseks kulunud sakraalhoone peidab endas üht meile küllap üsna olulist kunstiteost. See on Johann Köleri altarimaal “Halastus”, mille Jeesuse prototüübiks olla hiiumaine kubjas Ilus-Villem. Seisatasime kiriku ukse ees ja tundsin, et säärane kunstiteos tasuks igatahes ülevaatamist, kui juba Võnnusse satutud. Kuid siis meenus, et suvesoni on mul peakupli otsas. Poleks peas olnud, oleks sisse astunud.
Kiriku- ja mütsiproblemaatika sai mul alguse viie aasta eest. Esiteks ühes Varssavi vanalinna taastatud ajaloolises kirikus. Oli teine nagu tume koobas, kuidagi natukese rõhuva-pühaliku õhustikuga. Enne väljumist panin tähele, et mind kuidagi kurjalt vaadati. Alles õues taipasin, et mul oli seeski müts peas.
Samal suvel viis seltskond mu Haapsalu toomkirikusse. Ühel hetkel hakkas kiriku- või muuseumiproua seletama, et meil siin võetakse müts peast. Läksin turri. Mis hea pärast? Mina võtan seda kivihunnikut muuseumina, mina pole usukummardaja ja mina ei kavatse pead paljastada nagu muiste sakste ees tehti. Umbes sedasi ma partsatasin ja marssisin õue vaba õhu kätte. Põrgusse oma rituaalidega, mina väljamõeldiste ees ei kummardada!
Noh, ja nüüd Võnnus juhtuski nii, et see Köleri kunstiteos jäi nägemata. Sellest on mul siiamaani kahju, aga midagi pole parata. Kirikud on minu jaoks pigem väljast silmitsemise objektid. Sisemuse veider õhustik mulle tegelikult niikuinii ei istu.
Lisaks dolokivile on Võnnu veelgi huvitavamaks eripäraks allikalubi. Linna lähistelt on kuni maardla ammendumiseni murtud suurtes kogustes urbset kärgjat allikalubjakivi. Linnusepargi lõputud trepimüüritised on laotud üha sellest kivimist. Ka eemal linnapargis on seda kasutatud. Muide, eestlastele pühendatud Võnnu lahingu mälestusmärk oli algselt samuti allikalubjast. Veerand sajandi eest polnud taastamisel sobivat allikalubjakivi enam võtta ja nii tehti see Saaremaa dolomiidist. Huvitav, miks kohalikku devoni dolokivi ei kasutatud?
Võnnu linnusepark on ümber saarega järve asuv lagedate rohunõlvade ja puude maastik, kus põõsad puuduvad peagu täiesti. Huvitav, miks? Natukese ju ei teeks paha. Võtta või too üksik vilju täis kirss-kontpuu linnusejalami nõlval. See Kesk- ja Lõuna-Euroopa põõsas toob parki jalamaid teretulnud vaheldust.
Teine tera on linnapark. Oma allikalubjamüüride, skulptuuride, fontäänidega, tiigi ja inglismaaliku vaatega üle pika katuseviilu alla ning üle Koiva metsase oru on park suurepärane vaatamisväärsus. Lisaks aga veel põõsad, lopsakad püsikud ja lilled. Näiteks õitsesid parajasti hiina kullerkupud. Suhteliselt karmide talvedega sisemaa kohta oli üllatav leida eest kaheharulist rohetavat pöögipuud. Jah, selles pargis tekkis vast kõige toredam meeleolu kogu Võnnu linnas. Nagu polekski Liivimaal, vaid tõepoolest kusagil kaugel Inglismaal.
