AVO TAMME Meri oli kalda äärest umbes 200 meetri ulatuses jääkatte all. Kaugemal oli vaba vett ja selle taga jälle jääkatet näha. Umbes poolel teel olles märkasin luigeperet. Kahte valget luike kaugemal vabas vees ja ühte hallikaspruuni noorluike kaldale lähemal, ühel mõnekümne ruutmeetrisel veeloigul. Kui luiged mind märkasid, hakkasid nad rahulikult avamere poole triivima. Vanad luiged eemaldusid kergelt, kuid noor luik ei suutnud oma väikeselt veelaigult jääle ronida ega ka mitte lendu tõusta, sest vesi oli jääl ilmselt õhuke ning jalgadega hoogu andes need libisesid laiali ja luigeke potastas paari tiivalöögi järel tagasi veega kaetud libedale jääle. Jäin olukorda vaatlema ja mõtisklema, kuidas seda linnukest aidata saaks. Pildistasin nutifoniga tema asjatuid katseid vanemate juurde pääseda ning arutlesin, kas Hiiumaal on mingit institutsiooni, mis linde aidata suudab, kui nad hädas juhtuvad olema. Suveti on linnuvaatlejaid palju. Olen isegi nende kokkutulekutel pilli mängimas käinud. Aga aastaringset linnuseiret?
Meelde tuli Tiit Leito! Tema number oli mul nutifonis. Helistasin, kuid selgus, et see number pole enam kasutusel. Proovisin Ants Vahtrast kätte saada. Ei vastanud. Seejärel katsetasin Hergo Tasuja numbril õnne. Sama lugu. Luigeke proovis ja proovis aina pääseda vabasse vette, kuid asjatult. Mul oli temast kahju, kuid appi minna ei saanud. Olen nooruses tuuker-vetelpäästjana töötanud ja tean, et üksi noorele jääle minek on lausa keelatud.
Siis tuli mõte helistada Hiiu Lehe toimetusse. Nemad peaksid olema ju kõigega kursis! Seal juhtus olema aga eriolukord, et elekter võetakse kohe ära ja neil on palju tegemisi vaja enne korda ajada, kui see juhtub. Rääkisin luigekese täbarast olukorrast ja keegi abivalmis daam neist [Annika Kibuspuu – toim] tundis mulle ja luigepojale kaasa ning otsis välja numbreid ja nimesid. Keskkonnaamet, päästeteenistus, lääneregiooni… Maret Raudsepp, Maie
Vikerpuur… sõbralik loomaarst, kõik tundsid kaasa, kuid nemad tegelevad lindudega siis, kui lind tuuakse nende juurde jne.
1247 – lahke naisehääl lubas minu info edasi anda keskkonnaspetsialistile, et luik on hädas. Andsin talle ka koordinaadid ja selgitasin luige asukoha nii täpselt kui oskasin ja juurdepääsutee. Vajadusel lubati minuga ühendust võtta. Kell 15.51 lõpetasin oma missiooni.
Imelik tunne oli, nagu oleksin paljusid inimesi tülitanud mingi ebahariliku asja pärast, mis pole üldse minu asi.
Õhtu hakkas kätte jõudma, kui mulle helistas härra Marlen, kes oli teel minu juurde, et olukorda üle vaadata. Käisime koos mõned kilomeetrid ja vaatlesime binokliga eemalt luike, kes näis kaugelt vaadates liikumatu nagu kivi, kuid tõstis vilet kuuldes kohe oma pea pika kaela otsas kõrgele. Väljas oli umbes 14 kraadi külma. Luik oli aga jääl, mitte vees. Kaldal oli näha rebaste jälgi. Kui rebased saavad haisu ninna, söandavad nad ilmselt ka jääle minna. Siis oleks luige laul lauldud.
Leppisime Marleniga kokku, et lähen hommikul vara, enne päikese tõusu uuesti luike vaatama ja kui ta siis veel elus on, tuleb leida inimesed, kes saavad talle abi pakkuda.
Hommikul nägin ilusat külma päikesetõusu. Elusat luike ja palju enam rebaste jälgi. Luik ei olnud liikunud paigast. Meri oli aga kaetud üleni jääga. Vaba vett enam näha polnud. Pakane püsis pidevalt alla kümne miinuskraadi. Käina päästekomando tuli alles õhtul pimedas, kui mu lootused olid juba kustunud. Läksime vägevate taskulampide ja binoklitega varustatult pimeda mere äärde. Lisaks hakkas veel lundki sadama. Püüdsin pimedas selle suuna leida, kus luik võis olla. Üks meestest märkas äkki silma! Teate küll, kui loom satub autotulede paistele ja vaatab pimeduses tulede poole, siis on tema silmad hästi näha. Mees, kes seda ainsat silma pimedas ja pealegi lumesajus märkas, hakkas selle poole minema, oli jahimees. Jää kandis meid nelja meest üsna hästi. Ei pragunenudki. Luik sai leitud, kuid ta ei suutnud omal jalul hästi liikuda. Tuli ta sülle võtta. Ta oli üsna rahulik, ega rabelenud, kuid ergas ja tähelepanelik. Napsas kohe näpust kinni, kui selle talle sirutasin. Sain esmakordselt ehtsat, vaba luike süles hoida. Linnulaps tundus süles väga inimlapse moodi. Sain hakkama! Ta jäi ellu. Sellele mõelda on praegugi hea.
Selle öö veetis ta Käina päästekomandos. Seejärel viidi ta Ristna kanti ja lasti vabasse vette. Oli väga reipalt ja iseteadvalt vees toimetama hakanud. Unustasin küsida, kas seal ka teisi luiki näha oli.
Avo Tamme
