Suur soojus oli välja meelitanud hordidena sääski. Tee kulges niitude järel läbi lodusalumetsa. Piisas vaid korraks seisatada, kui juba kostis: “Iii-iii-iiiii.”
Taas lagedamal lõokestesirinas tuulebriisiga väljal. Vaade üle künkliku rohumaa ulatus Kuressaareni välja, meri muidugi vahel. Ehkki mai keskpaik, olid puud juba puhta lehtes, välja arvatud paar laiska saart seal kivist Külamaja juures. Toomed ja metsõunapuud õites, maas nurmenukukimbud. Lõokannused juba muidugi viljunud. Ja näe, mets-harakputkedki valendasid pitsilisi õisikuid, justkui oleks käes juuni. Kõige õilmitsemise ja salatrohelise lehestiku sekka tabas silm taamal pukktuulikul väsinud tiibu. Ei ole miski iseenesestmõistetavalt püsiv…
Endise kooli juurest kulgeb kruusatee, nii kaunis laiavõraliste lehtpuude ja kiviaia palistuses.
Vahase poole suunduvat teed on hiljuti kõvasti uuendatud. Ohter peale lükatud kruus näib esialgu natuke lohakas, ent küll aeg kord selle silub.
Siit algab Abruka tunnus: laialehine salumets. Esmalt hõrepoolne pärnapark, maapinnal lehekuine rikkalik tihe-tihe rohelus. Ikka kollased ülased, kanakoolmed, mitmeõiesed kuutõverohud, kevadised seaherned, maarjasõnajalad ja teised teada-tuttavad. Oksi laiutavatest samblastest pärnadest on mõni õige jäme, teised uuenenud võsudest aga tihedate tüvepuntidena.
Põige allapoole, kaaslaseks ikka truud sääsed. Siin peegeldasid taevalaike varsakapjade kuldsete õiesilmadega lodud, vees samblamättail valevad sookased, kaldal pärnasid ja jändrikke tammi. Viinamäetigude kopsakad karbikärakad klammerdusid puutüvedele. Maapinnal pea katkematu küllusena mahladest pungil rohttaimestik. Muuseas püsik-seljarohi, lõhnav varjulill, hammasjuur ning mitmel pool karulauku. Hiiumaalt tulnule on viimane eksootikaks, sest meie metsades karulauku ju looduslikult ei esine, aga siin on teine suvaline nagu maikelluke. Lehedki meenutavad maikellukest. Laiade lehtede kohale tõusis teravatipulisi nuppe, peites õisikuid. Tjah, karulauguõite jaoks sai Abrukale tuldud sutike liiga vara.
Saare läänerannal ses kohas polnudki ma varem käinud. Ennemalt olnud see tublisti roogu kasvanud, ent viimastel aastatel on rannaniitu karjatama hakatud, vaade avardunud ja roostik suuresti kadunud. Mere pool tükeldub rohukamar moreenpaljakuteks, kuniks jääb vaid vesi ja lõputu hulk rändkive. Seal Vahase pool on meri kividest kirju nagu, noh, ütleme rosinasupp. Kaugel põhjakaares eristab silm Kuressaare lossitorne. Taimestik sel avaral niidul erineb salumetsast mõistagi täiesti. Jäi ette mustjuurt, lubikat ja vesihaljast tarna, rand-õisluhta, alssi ning mingeid käpaliste nooljaid lehti. Mulle mainiti, et siin õitseb augusti teisel poolel ka ädalalill. See muidu soode ja soiste niitude omapärane asukas sedasi otse mere ääres?!
Arvatavalt kasvab ses kandis ka ahtalehist ängelheina.
Too on täitsa uhke lill, nahkjate peente liitlehtedega varred küünivad kuni viie jala kõrgusele, tipus õhulised helekollased narmasõisikud. Looduses olen teda trehvanud vaid korra Tartus Emajõe luhal, ta ongi peamiselt vaid Lõuna-Eesti asukas. Aga et ka Abrukal olemas? Nüüd oli ahtalehise ängelheina leidmiseks veel liiga vara.
Õhtul unustasin end pikaks Külamaja juurde mäekünkale. Päike punerdas Vesiaia vee kohal, meri sellest hõõgvel. Palavus mahenes soojuseks ja sääsedki taltusid imekombel. Ööbik kukkus laksutama. 1959ndal aastal ilmunud Saaremaa kogumikraamatus on Jüri Tuulik kirjutanud: “Ahne kõrv püüab nendest häältest otsida ööbiku tsillerdavat laksutamist, ent asjata. Ööbik on üks vähestest sulelistest, kes puudub Abruka nii täiuslikust ansamblist. Harukordselt rikas floora teeb selle puuduse tasa. Piisab, kui öelda, et siin kasvab luuderohi, jugapuu ja ehtne varjulill (e nn valdmeister).”
Võibolla tõesti puudus Abrukal kuuekümne aasta eest ööbik? Aga jugapuu ja luuderohi? Ehk päris vanal ajal jugapuu kasvaski siin metsas? Kui praeguse lehtmetsa asemel veel salukuusik võimutses. Sest jah, see on teada fakt, et praegune laialehine salumets on Abrukal üsna uus nähe. Tekkis ta alles XIX sajandi jooksul peale kuusikute maharaiumist. Mitmel pool tundub, et mingil hetkel saab taas võimu kuusk. Päris palju kuuse alusmetsa silmasin äsja Vahase tee naabruses. Teisalt on aastakümnete eest mainitud, et kuusk Abrukal küll uueneb hästi, ent jääb alusrindes siiski lõpuks kängu. Praegune arvatavalt soojenev kliima peaks ehk laialehiseid puid veelgi enam soosima hakkama? Või peaks inimene siiski taas sekkuma ja kuuski kõrvaldama hakkama, et oleks kindel praeguse paradiisliku lehtlopsakuse kestmine?
Mu mõtisklusi katkestas metskits. Jooksis teine salumetsast välja, üsna lähedalt mööda siia lainjale niidule. Vahtis mind pisut ja hakkas siis rahumeeli rohtu näsima. Justkui mingi koduloom. Või täitsa nagu safaripargis!
