MARIS HELLRAND Kella kaheksa paiku laupäeva õhtul on kurikuulsa endise tankimonumendi kõrval asuv parkimisplats autosid täis ja paarkümmend inimest on kogunenud tanki endisele asukohale. Sätivad lilli, süütavad küünlaid, millest on moodustunud paari meetri suurune tanki kujutis ja erinevad sõnumid igavese mälestuse kohta ning tanki eemaldamise kuupäev, 16. august. Tanki endisele asukohale on lilledest ja küünaldest moodustatud suur süda.
Kogunenud inimesed paistavad oma tegevuses vilunud, Delfi klipist tuttav umbes 40aastane proua, kes ühel eemaldamise eelsel üritusel pidas kohapeal sütitava kõne, mida alustas sõnadega “mina olen nõukogude inimene”, korraldab ja juhib tegevust. Samas vanuseklassis sportlik meesterahvas tagurdab mitme katsega oma musta Toyota Land Cruiseri otse “tankisüdame” äärde, auto uksed ja tagaluuk tehakse lahti ja auto valjuhäälditest hakkab kostma muusikat. Inimesed seisavad telefonides süüdatud lampidega südame ümber ja kõiguvad muusika rütmis. Ballaad räägib hukkunute ebainimlikest kannatustest ja igavesest tänust ja mälestusest. Ka teine laul on kurb, refrään viitab silmadele, mis vaatavad taevast alla järeltulevatele põlvedele. Siis pannakse muusika kinni, Land Cruiser sõidab eemale ja rahvas hakkab laiali minema. Kõik see meenutab religioosset rituaali ega ole kuidagi sõjakas. Laulud on pärit uuemast ajast, mitte nõukogudeaegsed patriootlikud sõdurilaulud.
Jaanilinna uus tank
MARIS HELLRAND Pühapäeva hommikul on Narva kohal kuulda helikopteri saabumist. Veidi peale kella 10 kostub jõe poolt puhkpilliorkestri helisid. Uudishimust suundume promenaadile. Mõned paarid seisavadki ülemisel promenaadil ja vaatavad teraselt jõe teise kalda suunas. Selgub, et kell 11 toimub Ivangorodis Narva tanki “asemiku” avamine. Rahvast koguneb, peagi on kohal juba paarsada inimest, kes pikksilmade ja binoklitega üritavad teisel kaldal midagi näha, kuid peale valjuhäälditest kostva kõnekõmina ei ole midagi ei kuulda ega näha. Selle üle on inimesed pettunud. Osad on kohale tulnud lihtsalt uudishimust ja jagavad tuttavatega pereuudiseid. Üks hilisemas keskeas abielupaar oli eelmisel päeval Tallinnas käinud, poeg osales Tallinna maratonil, nemad käisid lapselapsega loomaaias. Normaalne Eesti elu. Arutatakse tanki asukoha üle teisel kaldal – see on täpselt selle üheksakordse maja ees, plafoonidest natuke paremal. Mõni arvab, et talvel, kui puud raagus, paistab uus tank ikka Narva poole kätte.
Järsku kõmatab kahuripauk, inimesed võpatavad ehmatusest. Siis järgmine, järgmine, veel ja veel. Peale kolmandat pauku asendub ehmatus heakskiiduga, karjutakse “ura, ura, ura”, aplodeeritakse. Peale kümmet pauku puhkeb väikeses küpses eas prouade seltskonnas arutelu, kas pauku tehti päris laskemoonaga või paukpadrunitega ja kuhu need padrunikestad siis ikka lendasid. Äkki kogemata Tallinnasse Riigikogu peale, kihistavad naised. Samas ise imestavad, et politseid polegi jälgimas.
Küsin paari pealtvaataja käest, miks nad siin on. “Et avaldada toetust teisele poole ja et toetada ka iseennast,” ütleb üks eakas naine. Kaks keskealist tahavad teada, kuidas meie – teine pool – siis ikka seda ajalugu näeme. “Kas siis eestlased vabastasid Narva?” Püüan selgitada “vabastamise” tähendust eestlastele, et see tõi kaasa repressioonid ja küüditamise, mille peale mõlemad teatavad, et nende vanaemad ka küüditati omal ajal Kasahstani. “Aga see on möödanik, on aeg unustada ja eluga edasi minna.” Sama suhtumine ajaloo paratamatusse ei kehti nende jaoks aga nõukogude sõjamonumentide puhul.
Station Narva
Nende kahe episoodiga samal ajal toimus Narvas ka festival Station Narva, seekord juba viiendat korda. Peaesineja oli Ukraina lauljatar Onuka, festivali kavas oli palju arutelusid Narva tuleviku üle, kohtumisi nii noorte narvakate kui ka põliste Kreenholmi linnaosa asukatega Gerassimovi pargis, kellel ansambel Regatt samamoodi puusad nõksuma pani. Station Narva kohalikud korraldajad ja külastajad on kahtlemata head Eesti inimesed ja festival ise täna hindamatu hapnikuvoolik Narva ja ülejäänud Eesti vahel, sest viis aastat ehitatud usaldus võimaldab ka keerulisel ajal üksteist mõista. Nii vanuse kui väljanägemise poolest ei erinenud festivalipublik kuigivõrd neist, kes igal õhtul kell 20 kujuteldava tanki juurde kogunevad. Kaks maailma ühes linnas Euroopa äärel.
MARIS HELLRAND
vabakutseline ajakirjanik,
suvehiidlane
