Käesolev aasta on kuulutatud eesti keele aastaks. Iga rahvakild on alati kalliks pidanud oma kodupaika, oma emakeelt. Nii ka eestlased ja nii ka hiidlased.
Mäletan, kui suure õhinaga võtsin vastu teate, et 2015. aastal antakse välja kogumik “Hiiumaa”. Soetasin selle paksu raamatu ka endale. Samal aastal ilmus “Hiiu sõnaraamat”. Seegi on mul olemas ja lähedastelegi kingitud. Järgmisel aastal nägi ilmavalgust “Hiiu keele raamand”. Kohe-kohe oli tulemas veel “Hiidlase vähene naljaraamand”. Oma emotsioonide ajel panin tookord paberile järgmised read.
Küll hiidlane olla on uhke ja hää,
kui hoian kaht sisukat raamatut käes –
ühes veel elav me murdekeel,
teises me elu ja ajalugu sees.
Nüüd valmis on saanud kolmaski veel,
mis õpetab rääkima hiiu keelt.
Näe imet, ka neljas raamat on teel,
kus vägevad hiidlaste naljad on sees.
Neid raamatuid (raamanduid) ilmugu veel,
sest säilima peab hiiu nali ja keel.
Suur tänu kõigi nende ja veel paljude teiste nimetamata jäänud Hiiumaa-teemaliste raamatute autoritele! Teie töö on kiiduväärt.
Üks tuttav võttis suvel lugeda Valter Voole raamatu “Partsi Peetri pajatusi”. Raamatut tagasi tuues ütles ta, et väga raske oli lugeda. Mõistan teda täiesti, sest selles raamatus on nii palju murdekeelt. Kui aga eesti keeles kirjutatud tekstist on raske aru saada, siis on asi üsna hull. Mind häirib väga, kui meie emakeelest lugu ei peeta ja lausetesse topitakse ingliskeelseid sõnu, mille tähenduse mõistmiseks ometi ka eesti keeles vastav sõna on olemas. Olen kuulnud ka sulaselges eesti keeles öeldud imelikke väljendeid.
Näiteks mitu aastat tagasi kasutati raadios ja ka mujal ametisolevast presidendist kõneldes väljendit “istuv president”(?).Võrdluseks sõnapaar “lamav politseinik” – mõiste arusaadav. Mõned nädalad tagasi oli teleris tekst, et kaks poliitikut vaidlesid averuse teemal. Läksin kohe teise tuppa, et võõrsõnade leksikonist järele vaadata, kas selline sõna olemas. Ei olnud seda seal. Järgmisel päeval sain Õhtulehest teada, mis see averus on. Tekib juba tunne, et lisaks kõikidele muudele sõnastikele ja leksikonidele peab kõrval veel midagi olema, mis seletaks mõisted lahti. Noortel on selleks ilmselt arvuti, aga ka tädi Maali maalt tahab eestikeelsest tekstist lugemisel või kuulamisel kohe aru saada. Eesti keeles ei ole sõnad ju otsa saanud, tuleb neid ainult paremini kasutama hakata.
Miks ma seda kõike kirjutan? No küll ikka targutab – arvab küllap nii mõnigi lugeja. Ma ei ole filoloog, vaid tavaline lugeja-kuulaja. Mõtlen, et ka mul on õigus oma arvamust avaldada. Seda ma siinkohal tegingi. Soovin, et eesti keelt ei peaks tavainimestele mõistmatuks tegema ei eesti keele aastal ega ka pärast seda. Kestku keel ka järgmised sada aastat.
Eesti keele aasta lõpetuseks tegi kõigile hiidlastele ja Hiiumaa sõpradele väärt kingituse Vaapo Vaher äsja trükist ilmunud kaheköitelise teosega “Hiiumaa kirjanduse lugu”. See on ühe mehe üheksa aastat kestnud tohutu töö tulemus. Hinnakem siis seda. Aitäh, Vaapo!
LEHTE VOOLE,
keelehuviline
