MINU EESTI | Isamaa-lugu luuletustes

Eesti minu südames 

Kerttu Rootsi

Ahjusoojad juustusaiad, 

mis mu vanaisa tein’d. 

Koristatud nisupõld, 

kus paljajalu jooksmas käin’d. 

Limpa jäätis, Tiina komm, 

kõige magusamad on. 

Kruusis maitsev taimetee, 

rahulikuks meele teeb. 

Puhkus Meenikunno rabas, 

kus ämblik hõbevõrku koob. 

Päikseloojang järve peal,  

linnulaulu täis on hoov. 

Kodukootud pehme sõir, 

seda taevani ma kiita võin. 

Kingiks vanaema poolt 

lauasahtlis eesti kroon. 

Jaanipäev, 

kus kohtuvad 

lõpuks Koit ja Hämarik, 

maa, mis mööda jooksin ringi, 

pihus marjakobarik. 

Koduteater Vanemuine 

Tartu linnas väikses, puises. 

Lotte, Bruno, Adalbert, 

viis maailmaruumi nende retk. 

Vanaema suusakampsun,

mis mul seni alles on. 

Maitsvalt lõhnav porknapiirak, 

mis mu mamma firmaroog. 

Kaerajaan on sündides 

kõigil lastel soonte sees. 

Rahvariides tantsupeol, 

hääled peeneks leelo-lool. 

Vanatädi õunakringel, 

šokolaadi katte all. 

Pehmes lumes lumeingel, 

koduõues, akna all.

Kevadine Oskar Luts, 

koolipõlwest mälestus. 

Koidula kui ööbik, laulik, 

vaimselt kaunis, eestlaslik. 

Eesti meri, mets ja soo, 

see on Eesti minule. 

See maa mind lõpuks koju toob

ja teebki minust eestlase.

Kerttu Rootsi

***

Raul Vinni

Minu Eesti

Carmen-Cassandra Kärtner

See tunne, mis meid valdab, kui seisad laulukaare all

Kui viisid kõik on valla ja miski eal ei tundu hall

Kui kõik me sulandume ühte, ei määra nahk või silmavärv

Kui meel on kõigil ühtne ja vaigistatud liigne lärm

See tunne, mis meid valdab, kui tantsid suurel staadionil

Kui laulu saatel tantsusammud loovad kauneid kujundeid

Kui võõra käsi minu käes, see hetk meid ühte liidab

Külg külje kõrval nii me teid ei iial lahku viida

See tunne, mida kirjeldan, on hindamatu, püha

See lugu, mis on kestnud aastasadu, kestab üha

Ta kuulub kodumaale, eesti rahvale veel enam

Ta kuulub neile, kes need teavad kodutunde iha.

Carmen-Cassandra Kärtner