Mitme näitaja järgi läheb Eesti koolil hästi, kuid meie ees on ka väljakutseid. Arvan, et Eesti kool peab senisest palju rohkem keskenduma õpilaste märkamisele, igaühe potentsiaali väljaselgitamisele, et koolirõõm säiliks ja tippusid tekiks juurde.
Arvan, et koolijuht saab oma isikliku eeskujuga innustada õppima nii õpetajaid, lapsi, nende vanemaid kui kogukonna liikmeid. Arvan, et koolivõrgu muudatuste planeerimisel tuleb hoida fookuses lapse arengut toetav keskkond. Küsimus ei ole pelgalt koolide liitmises ja lahutamises, vaid selles, kuidas väheneva õpilaskonna ning mittepiisavate ressurssidega hoida kooli elujõulisena, säilitada samal ajal kooli isikupära ja ajalooline meie-tunne. Kas seda kõike on võimalik korraga tagada?
Järgnevalt toon välja mõned tulevikustsenaariumid põhihariduse korraldamisel saarel. Kindlasti on valikuid rohkem ja pigem kutsun kaasa ja edasi mõtlema kui et esitan valmis tõe.
Üks juhtimine ja mitu kooli
Koolide ühtse juhtimise all saab mõelda erinevaid lahendusi. Kõige levinum arusaam on üks direktor juhtimas mitut kooli. Kui idee kajastub vaid direktori tööaja ja -ülesannete kirjeldamisel mitme kooli vahel, jääb minu arvates lähenemine poolikuks. Kindlasti tuleb analüüsida, mida me võidame ühtsest juhtimisest õppekasvatustöös, tugiteenuste tagamisel ja majandusküsimuste lahendamisel.
Hiiumaal võiks kuulata kogemusi Pühalepa vallast, kus Antti Leiger juhib nii Suuremõisa lasteaed- põhikooli kui täidab direktori kohusetäitja rolli Palade põhikoolis. Lisaks on Ivo Eesmaa käe all ühtse juhtimise all Hiiumaa ametikool ja järgmisel õppeaastal tööd alustav Hiiumaa gümnaasium.
Koolide ühendamine
Koolide juriidiline ühendamine võib olla üks variant, kuidas jätkata koolihariduse andmisega saare eri piirkondades. Sel juhul kuuluvad kõik koolitöötajad ja õpilased ühte kooliperre, kuid füüsiliselt toimub igapäevatöö erinevates koolimajades. Säilib kodulähedane õpe, kuid kasutatakse ühendkooli ressursse. Näiteks on osaliselt ühised õpetajad, tugipersonal teenindab eri piirkondi, haldusküsimusi lahendatakse kompleksselt ja haridusrahade jaotamisel arvestatakse piirkondlike vajadustega.
Koolide liitmisel on suurimaks hirmuks oma identiteedi kaotamine ja otsustusõiguse vähenemine kohapeal. Plussiks on kindlasti õppetöö pikaajalisem säilitamine kodukoha lähedal.
Minu arvates tuleb siinjuures kaaluda varianti, mis ei pruugi majanduslikult olla kõige ratsionaalsem, kuid eetilisem ja kogukonna jaoks hoolivam on see kindlasti. Ma ei poolda väikeste koolide liitmist suuremaga, vaid koolide ühendamisel kaaluksin tõsisemalt kõikide koolide baasil uue põhikooli loomist. See on küll kõige kallim (olemasolevad koolid tuleks juriidiliselt sulgeda, töötajatel on õigus koondamisrahadele ja riigilt tuleb taotleda uus koolitusluba), kuid sel juhul on kõik osapooled võrdsed partnerid, minevikust võetakse kaasa kõikide koolide tugevad küljed, kooli õppekavas säilitatakse iga piirkonna eripära ja üheskoos luuakse uusi traditsioone.
Hiiumaal klassikalist koolide ühendamist ei ole olnud. Osaliselt saab kogemusi ammutada Kõpu internaatkooli munitsipaliseerimist. Sel juhul oli valikuteks riigikooli sulgemine või jätkamine kohaliku omavalitsuse toel. Nüüdseks on Kõpu koolil seljataga üks õppeaasta Kärdla ühisgümnaasiumi õppekohana ja mulle tundub, et vaatamata asutuse uuele juriidilisele nimele on rahvasuus tegemist ikkagi Kõpu kooliga.
Põhihariduskeskuse mudel
Kutsehariduskeskuste eeskujul on võimalik ideed edasi arendada ka põhihariduse valdkonnas. Sel juhul koonduksid olemasolevad Hiiumaa põhikoolid Hiiumaa põhihariduskeskuse alla, mis loodaks näiteks Hiiumaa omavalitsuste liidu poolt. Keskuse kõrgeimaks juhtorganiks oleks nõukogu, kuhukuuluksid nii Hiiu maakonna, valdade kui ettevõtjatete esindajad. Keskuse tööd juhiks direktor ja igas piirkonnas õppejuht. Sarnaselt ühendkoolile vaadataks põhiküsimusi kompleksselt, kuid erinevus oleks juhtimistasandites.
Põhihariduskeskuse rakendamise idee väärib minu arvates kaalumist vaid ülehiiumaalisena, kuna vaid ühe valla raames tekitaksime liialt erinevaid juhtimistasandeid ning keskuse alla koonduvad koolid peaks ikkagi oma õppetöö sulgema ja alustama seda keskuse n-ö allfiliaalidena. Seega ei taga antud valik rohkem identiteedi säilimist kui ühendkooli puhul. Põhikoolide baasil hariduskeskust Eestis seni loodud ei ole, Hiiumaa saaks siin olla pioneer. Kutsehariduses saab minna kogemust ammutama meile kõige lähemalt – Haapsalu kutsehariduskeskusest.
Kõik jääb endiseks
Üks võimalus on oodata, kui “kiired ja segased ajad” ise mööda lähevad ning seni edasi toimetada. Terake tõtt on selles kindlasti, sest pikaajalised koolijuhid ja koolmeistrid võivad rääkida haridusuuendustest, mis ringiga ikka ja jälle tagasi tulevad. Seega ei tasu igasse reformi pea ees hüpata. Samas peaksid Hiiumaa hariduselust huvitatud osapooled suutma ise analüüsida tulevikustsenaariume, heitma kõrvale isiklikud ambitsioonid, poliitilised huvid või populaarsuseiha. Halvimal juhul otsustatakse muudatused meie eest kusagil kaugemal ja nende otsustajate parim nägemus ei pruugi tegelikult osutuda parimaks toimivaks lahenduseks.
Alustada tuleb sellest, millist kooli me tahame? Kas kodulähedase koolihariduse tagamise arvelt oleme nõus vajadusel lõivu maksma valikuterohkuse ja kvaliteedi arvelt? Kas iseseisva kooli säilitamise nimel suudame leppida sellega, et juba lähiaastatel ei jätku kõikidesse Hiiumaa põhikoolidesse piisavalt lapsi kuni üheksanda klassini? Õigeid ja valesid vastuseid ei ole. On erinevad ootused.
Alustame ühisest arusaamast
Osalen haridus- ja teadusministeeriumi koolijuhtide järelkasvuprogrammis, kust on jäänud meelde mõte – enne tegutsemist on vaja ühist arusaama, mida ja kuidas me hakkame tegema. Selleks ei piisa juhi küsimusest teistele “Kas saite aru?”, vaid tuleb küsida “Kuidas me seda teeme?”.
Soovin panna “idanema” idee, et järgmisel aastal toimuks Hiiumaa haridusfoorum, kus eri osapooled liiguksid lähemale ühisele arusaamisele, kuidas tagada tugev põhiharidus kodusaarel. Usun, et me kõik soovime kuulda edasipürgiva noore uhkusega öeldud sõnu: “Minu kodukool oli Hiiumaal!” Püüame siis teha kõik selleks, et kogukonna rahulolu oma koolidega oleks jätkuvalt kõrge ja eluteele võetaks kaasa positiivne koolikogemus.
Margit Kagadze
pedagoogika teadusmagister
