Kui inimene saab vanaks ja jääb aeglasemaks. Kui ta jääb üha vaiksemaks ja paiksemaks ja nooremad muudkui tuhisevad temast mööda ja räägivad temast üle. Kui aastaid on turjal üha rohkem ja mõni võime täiesti kaob. Ei kuule enam, ei näe, ei saa vabalt liikuda… Kuidas siis tunda, et sind on veel vaja?
Hiiu Leht kirjutab täna Elmar Akslist, kes sai möödunud nädalal üheksakümne aastaseks. Ta istus oma sünnipäevalauas ja maalis sõnadega pilte aegadest Kaigutsi külas ja Hiiumaal, mida meie näinud ei olegi.
Elmari kõrval istus tema tütar Ilmi. Tal olid kõik isa lood teada. Ta on neid talt küsinud. Palunud. Nõudnud. „Räägi, isa, räägi. Ma tahan teada.“ Tal olid selged kõik isa hiiukeelsed sõnad ja väljendid, mida tänapäeva kõnepruugis ei kohta. Ta on neid temalt uurinud. Kirja pannud. Hoidnud. Väärtustanud. Ta oskas rääkida kõigist isa kalapüügitehnikaist, sest on need tema käest selgeks õppinud.
Ma ei tea, aga ma kujutan ette, et kui oled juba kaua elanud. Kauem, kui paljud teised. Ja sa tunned, et kõik see, mis oled elu jooksul teinud, kaob kohe igavikku. Siis midagi väärtuslikumat, kui tunda, et kellelgi on sinu lugusid vaja… Oleks vist raske välja mõelda.
Meil kõigil on tegelikult neid lugusid vaja. Need on kui võlusilmad, millega näeb ühe tavalise põllu ääres korraga moodsaid päikesepaneele ja vanu pukktuulikuid, mida enam olemas ei ole. Need lood on kui võluaknad, mis aitavad näha aja möödumist. Seda, et kõik ei ole kogu aeg nii olnud, nagu praegu on. Need aitavad avada meeli võimalusele, et ühel hetkel peame tõeks miskit, mis järgmisel hetkel seda enam ei ole. Need lood aitavad hoomata elu.
Meil on neid kõiki vaja. Kõigil. Mitte ükski neist ei ole kasutu.
Piret Eesmaa
ja