erakogu Selle, kuidas Elmar kevadiselt merejäält napilt eluga pääses, on kirja pannud tema abikaasa, kirjanik Esta Aksli, kes nüüdseks teispoolsusesse lahkunud.
Jutustab Elmar Aksli: “Olin veidi üle viiekümne mees. Jäälagunemise ajal, varakevadel läksin Jausa lahelt jääaluseid võrke ära tooma. Terve talve olin püüdnud sealt jää alt igasugust kala, kõige enam haugi, säinast, ahvenat, pidevalt siiga, sageli lutsusid.
Kohati oli jää juba hapraks läinud. Sõitsin ettevaatlikult tõukekelguga, vältides tumenenud jäälaikusid.
Võrgud ja kalad olid õnnelikult kalakelgule laotud. Hakkasin, kelk nagu väike regi järel, kodu poole astuma.
Olin kaldast umbes 500 meetrit, kui märkasin, et kalda ääres olevatele kividele kuhjusid kõrged valged mütsid. See tähendas – on alanud jääminek, jää liigub!
Oli keskmine läänekaare tuul, päike paistis. Unustasin nüüd ettevaatuse. Jooksin, tõukekelku ees lükates, kalakelk järel, otse maa poole, et kiiremini madalasse jõuda, sest püügikohal oli vett tublisti üle pea.
Umbes poolel teel kaldale vajusin läbi jää. Pole ka ime, sest mina ise ja veel kelgud koormatega kaalusid nüüd tublisti kaks korda samapalju kui tulles.
Vesi ulatus mulle alguses kaenlaaluseni. Püüdsin uuesti jääle ronida, aga see oli nii rabe, et murdus aina uuesti. Jää liikus kogu aeg mere poole, viies mind aina sügavamasse vette.
Olin elus paljudesse täbaratesse olukordadesse sattunud. Alati teadsin sisimas, et küll ma välja rabelen. Nüüd esimest korda teadvustasin endale, et pean oma naise ja lastega mõttes hüvasti jätma.
Ega see tunne ei tulnud seekordki võitluseta. Kõigepealt tuli meelde, et taskus vihmariiete all on taskunuga. Imestades tundsin, et sõrmed on kangestunud külmas vees. Ma ei saanud nuga kuidagi kätte. Püüdsin ikka aina uuesti jääle ronida. Lõhkusin seda paraja tiigijagu enda ümber ära. Kõik tulutult. Ilma abivahenditeta, seljas vatijope, jalas vatipüksid, kaluri vihmariided üll ja kõrged kubemeni meresaapad jalas. Kõik see vett täis imbunud. Jääserv surus kõri alla.
Peab ise selle kõik läbi elama, et tunda, mida mina seal tundsin ja ka – nägin. Ei mingit kindlat episoodi, vaid kogu maine elu käis välgukiirusel mu silme eest läbi nagi film kinolinal, alates lapsepõlvest peale.
Ometi tahtsin endast kasvõi jääaugu servale mingi märgigi jätta.
Kelkudest ja kogu kraamist ei olnud enam jälgegi. Jää oli selle enda alla matnud. Ainult pisike puust iste, pitsu, ulpis veel minu kõrval jääaugus. Haarasin selle ja viskasin nii kaugele jääle, kui suutsin. Ikka kalda poole. Et ehk märkab keegi seda hiljem jääserval.
Samal hetkel nägin jääl oma rauast jääkonksu. [pootshaaki – toim]
Konks oli mul selleks kaasas, et võrke jää alt välja vedada. See oli juba tõhus päästevahend. Terava konksu taga oli puust käepide, kogupikkusega oma 2,5 meetrit.
Kahjuks aga ei olnud see mitte minu käeulatuses.
Sumasin sinnapoole, kogu aeg pealetulevat jääserva lõhkudes.
Liikumine oli selleks ajaks juba ääretult raske. Jalad ei kuulanud kuidagi sõna. Olin peaaegu külmast kangestunud. Aga alla ei andnud. Konksuni oli oma paar meetrit ja see oligi minu õnn. Sain selle lõpuks kätte, lõin teravat otsa pidi nii kaugele jääservast kui sain.
Nüüd lõpuks, ainult selle abil, õnnestus end jääservale tõmmata. Rullisin end lahvandusest jääd mööda nii kaugele kui suutsin, ikka ranna poole.
Siis sain ettevaatlikult põlvili, kuidagi püsti ja aina maa poole. Jalad ei kuulanud sõna. Ei tea, kuidas, aga jõudsin Willise juurde ja ronisin kuidagi istmele. Käivitasin, aga mootor suri järjekindlalt välja. Küll ma mõtlesin, milles on asi. Lõpuks jagasin ära, et jalad on nii tuimad, et ei suuda gaasipedaali vajutada. Mis seal salata, oli tükk tegemist, et autoga lõpuks koju jõuda.
Esta sai täieliku šoki. Käelt ja näolt oli nahk läinud, veri jooksis. Ise ma endalt riideid maha ei saanud. Kõige raskem oli kalamehesaapaid märgadelt vatipükstelt maha saada. Naine lõikas need kääridega ülevalt alla lõhki.
Olin nii tuim, et külma ei tundnud üldse. Ütlesin, et pole midagi häda. Tuikusin voodisse nagu maani purjus, ise ihualasti, kuis jumal loonud. Esta soojendas kuumas vees viina ära ja hõõrus kogu keha sellega üle. Proovisin ka viina neelata, aga kurgust alla ei läinud. Ka keel oli kangestunud nagu neelgi.
Esta oli just lugenud, et sakslased olid inglise sõjavangidega katseid läbi viinud. Olid neid külmas vees teadvusekaotuseni leotanud. Ja siis proovinud uuesti elustada. Kõige parem elustamisrohi oli olnud alasti naisterahvas kõrvale saata. Seda tegi temagi. Minul kadus, pea padjale saanud, kogu teadvus. Või jäin ma magama.
Teisel päeval uuris naine, kuidas on köha, nohu, palaviku või kopsupõletikuga. Olin täiesti terve.
Ainult inimestele ma ennast kümme päeva ei näidanud. Seni, kuni nägu veidi paranenud oli. Arsti mul vaja ei läinud.
Tagasi mõeldes küsin endalt, mis võim see oli, kes käskis mul pitsu jää peale visata. Jää ju läks ja minnes lagunes. Minnes ei oleks minust mingit jälge jäänud. Ja miks ma viskasin selle täpselt konksu suunas?
Niimoodi suunab saatus inimese elusid. Minu elupäevad ei pidanud veel mitte seal Jausa lahe jääaugus lõppema.
Muidugi olin ma sel ajal täisjõus mees. Olin hästi karastatud: aastaid jää alt kala püüdnud, ka miinus 20kraadises pakases, lõikava tuulega, alati täiesti paljakäsi. Olin füüsiliselt täiesti terve. Hoolimata sellest olin pääsemiseks ületanud oma kehaliste võimete piiri, pääsenud üle noatera. Iga minust kriipsugi võrra nõrgem mees ei oleks sellest olukorrast elusalt välja tulnud.
Tundsin oma pääsemise ime vastu erilist aukartust. Võtsin seda hoiatusena kõrgemalt poolt. Kogu perele tõotasin, et see jääb minu elu viimaseks talviseks püügiks. On jäänudki.”
Katkend Akslite
pereraamatust “Kitsiku talude lugu”.
