Matkatee läbi mere: Kassarist Hiiumaale

Teele Koppel

Raputasin karge sügishommiku jaheduse õlgadelt maha, ajasin kohvi ja hommikupudru jaoks priimuse peal vee keema ja panin koti kokku. Toppisin sulgedest magamiskoti koti põhja, rullisin õhu madratsist välja ja panin telgi kokku. Viieteist minutiga oli pakkimise näol hommikune virgutusvõimlemine tehtud.
Sügiseselt mahajäetud Kassari telkimis­kohalt kõndisin mööda armsaid küla- ja metsateid Kassari kabelini. Kabeli kõrval asuval kalmistul võtsin mõnuga aega ja tegin väikse puhke- ja linnupettepausi. Ümberringi oli rahu ja vaikus, sügisesed lehed langesid ja kuldne Hiiumaa päike soojendas põski. Viivuks tekkis kimbatus teha väike lõuna­uinak, kuid selleks, et õhtuks kohale jõuda, pidin siiski edasi liikuma.
Kabelist edasi lookles mööda mereäärt muinasjutuline niidupealne tee, mis läks paraku iga sammuga üha vesisemaks. Sondeerisin matkakeppidega maapinda ja tegin mitmes kohas mõned suuremad hüpped, et jalad märjaks ei saaks. Märkasin kauguses pikajalgseid hobuseid muru näksimas ja veidi eemal ka suurt, mitmekümnepealist lihaveise karja.
Süda hakkas kiiremini kloppima. Toetasin koti maha ja pidasin enesega aru. Ma ei julgenud edasi kõndida. Mida ma teen, kui mõni nendest minu suunas jookseb? Kasutasin julgustuseks õlekõrt ja helistasin sõbrannale, kes oli sama teed mööda vaid mõni nädal tagasi kõndinud. “Nad jooksevad ära,” kinnitas ta. “Sul tuleb lihtsalt edasi kõndida.”
Ei jäänud muud üle, kui teda usaldada. Teadsin, et tõsise häda korral poleks sellest mingit tolku, aga panin telefonil hädaabi numbri ühe vajutuse kaugusele ja kõndisin edasi. Veised jäid seisma, tõstsid pead ja vaatasid mulle otse silma sisse. Õnneks oli sõbrannal õigus – olin karjast vaid mõne meetri kaugusele jõudnud, kui üks veis teisele poole jooksma hakkas, ja kogu kari kihutas talle järele.
Vaid minuti sain teekonda ootus­päraselt jätkata, siis sai rada otsa ja järgmise märgise leidsin merelainete sees loksuva metallposti pealt. Võtsin varbad paljaks ja kõndisin saapad näpus läbi vee. Merevee külmust ei tundnud ma üldse. See hullumeelne matka­rada andis mõnusa adrenaliinilaksu ja sisemise soojuse – ma ei suutnud uskuda, et olin just ihuüksi kõndinud mööda suurest lihaveiste karjast ja mul tuleb Kassari poolsaarelt tagasi Hiiumaale jõudmiseks kahlata läbi mere! Suunurgad olid kõrvuni – jumal, kuidas ma selliseid hetki matkamise juures armastan!
Maismaale jõudmine tundus esmapilgul isegi pisut igav, aga Salinõmme kandis põikasin külateelt sisse võpsikusse ja kõndisin mõnusa tempoga märgistatud puude vahel mitu meelikosutavat kilomeetrit. Sinkavonka üle kraavide looklev tee pakkus toredat vaheldust ja sügisene metsalõhn täitis ninasõõrmed ja kopsud. Peagi jõudsin Suuremõisa lossi parki. 45 hektaril laiuv ja looduskaitse all olev Suuremõisa
park on Hiiumaa kõige massiivsem ja esinduslikum park. Jalutasin läbi 19. sa-
jandil rajatud tamme-, kastani- ja sanglepaalleede ja imetlesin rohkem kui 100 aasta vanuseid tammesid. Matkadel imetleme küll rohkem looduse loomingut, aga ka inimkäed on loonud mõjusaid taimekoosluseid.
Kella poole kuueks jõudsin Sarve sadamasse, oma seekordse matka lõpp-punkti. Tuul oli tõusnud, aga päike sillerdas kutsuvalt mere kohal. Teadsin, et kas nüüd või mitte kunagi ja tegin veel viimase eneseületuse – koorisin end paljaks ja hüppasin kai pealt külma sügisesse merevette.