Tapio Vares Toon siinkohal välja mõned ülestähendused oma päevikust.
14. märts. +4, päikest piilub. Manner on veel vägagi lumine-talvine. Täna kahanevad Nõmba viimased lumeriismed jõudsalt. Metsa-
aia sarapuu all on kopsurohud oma õienuppudega väljas. See loob juba kevade meeleolu. Ikkagi esimene n-ö kodumaine lillemärk. Haavakünkal on sipelgad kah pesakuhilale ilmunud.
15. märts. +3 ja päike. Sipelgad jälle pesal. Loojangul kostab sookaasikust musträsta laulu. Lõpuks ometi. Muidu seni kädistasid ja köhisid niisama.
16. märts. +6 ja päike, esimest korda tõesti kevadine olemine. Sipelgad mustavad pesal, sääseparv tantsib õhtupäikses. Kärbes sumistas ennist lennata. Vana paks kass Kriti leidis endas järsku nooruslikku jõudu ja ühtäkki nägime tema kaitsevärvi halli mütakat kuurikatuse hallil eterniidil päevitamas. Kuidas ta küll sinna sai?
Meeleoja mägivahtravälul avastasin juba tärkavad õisikualgetega seljarohud. See piimalilleliste sugukonda kuuluv rohttaim on salumetsade poolest vaesevõitu Hiiumaal vist üks enim ette jääv salumetsaliik.
17. märts. +6 ja päike. Krookused õitsevad! Kollane ‘Cream Beauty’ ja hulk helesiniseid.
18. märts. Külmalaine, põhjatuul lõõtsutab, miinus ühe kraadine päev. Sellest hoolimata lähen põllumäe taha Tammevälule, et tuua lõpuks kodumetsa punase õiega sinilill. Palju aastaid on see mõte peast läbi käinud, ent alati valel ajal, ikka ammu peale õitsemist. Nüüd aga on ehk liiga vara? Üldsegi mitte! Poikvel õienupud reedavad oma punast sisu, kõrval sekka on tavalisi siniseid sinililli. Punast teisendit jagub siia päris palju, ent kõik sinililled on miskipärast lahjavõitu, ei mingeid lopsakaid klumpe.
20. märts. Hommikul 6.30 algas kevad, ent paraku kaheksakraadise miinusega. Jõgeval oli sootuks -15. Sellest hoolimata sidistab imelik lind hommikupäiksele vastu. Vist on talvike saabunud, sest kostub “siit-siit-siit”. Kuid “Riiga” ta lõppu ei laula.
21. märts. Kuldtähtede leheotsad on murusamblast väljas. Kaevasin mõned kodumetsa tahaserva salusse kolimiseks ümber.
Kirsskontpuu õienuppudest pakatab kollast sisu. Kuid nende õidepuhkemiseni kulub kindlasti vähemalt kuu aega.
Õhtuhämaruses lendab üle pea lind, nii tuttavalt kontrastselt hüüdes “kroo-kroo-sidiit”. Kurvits! Jälle üks kevadlind on kohal!
22. märts. Sieberi krookus on oma esimese õie avanud. Kärdla rannapargi kuuskede all haljendab tärganud muskuslillede madalat lehestikualget. See salutaim on Hiiumaal haruldasevõitu. Siingi jagub teda vaid kahe kuuse alla.
Mereäärses sanglepikus, vahtrate all, haljendab hõre mahlakasroheline oras. Maitsen kinnituse saamiseks. Mekib nagu segu küüslaugust ja kaalikast. Rohulauk, muidugi, jah. Hiiumaa looduslikest sibulatest on tema tavalisim, kuid sellegipoolest ei jää just liiga sageli ette. Ikka rohkem salumetsatüüpi aladel.
23. märts. Öö läbi -7 kraadi, päeval nulli kanti. Õhtu eel põikan Nõmba pärnikust läbi. Kodust peagu kiviga visata, ent pole siia lausa mitu aastat juhtunud.
Sedasi harva tulles tundub paik taas nii üllatav. Muidu okaspuise ja sookaselise Nõmba asemel oleks järsku nagu Kassarisse sattunud. Vaid ainult valgusküllane raagus lehtmets, puurindes peamiselt saared ja sanglepad. Kahjuks on paljud saared haiguspuhangu tagajärjel õige koledad. Sekka on kaske. Teises rindes valitseb laialdaselt sarapik. Ja siis pärnad. Üritan neid üle lugeda, kuid jään hätta. Mitmed pundid on omavahel kokku kasvanud ja nii on raske otsustada, keda eraldi puuks arvata. Otsustan üsna suvaliselt: olgu siin pealegi nii umbes kakskümmend pärna.
Samas rohetavad samblaturjased rändrahnud. Niiskel, tükati samblalaigulisel maal tärkavad püsik-seljarohud.
Niisiis üks ehtne salumetsakild. Mälestus siin kunagi laialt levinud puisniitudest. Haide-Ene Rebassoo neljakümne aasta tagusest raamatust võib lugeda, kuidas 50ndate lõpul ja 60ndate algul Nõmbalt Loja poole liikudes talle üha ilusad puisniidud ette jäid. Enam pole Nõmbal alles ühtegi puisniitu. Nii nagu ka ei ainsatki kunagisest umbkaudu seitsmest tuulikust.
—
Edasi keeras ilm ette soojema poole ja eks nüüd hakka neid kevademärke robinal tulema. Ikka lilli ja linde ja liblikaid ja puha. Kevade edenedes tahaks peale mitmeid aastaid üles otsida käopäka. Selle maa all elutseva ja puujuurtelt elumahlu imeva koletise, kes maa peale kasvatab üürikeseks ajaks vaid lihavad õisikuvarred.
