Ei ole seegi aasta veel kuidagi õige välismaale reisimise aasta. Kõigi nende piirangute järel ja seas pole vähimat isugi selle järele. Isegi Lätti vist ei jõua. Aga Eesti, justkui väike, on ometi parajalt suur. Nii mitmekesine. Nii palju on siin tegelikult huvitavaid kohti, kuhu ikka veel pole jõudnud.
Ida-Virumaal sai viimati käidud 2007. aastal. Mõelda, et juba neliteist aastat. Nüüd sel ühel augusti nädalalõpul sai vana tutvust värskendamas käidud. Ning mitmeid uusigi kohti enda jaoks avastatud. Nagu Narva-Jõesuu, Narva jõe keskjooksu külad ja kaunid maastikud, Poruni jõekallaste laialehine mets, mõni juga… Lühikeseks jäi see nädalalõpp. Oru parki seegi kord ei jõudnud.
Õhtu eel lahkudes sõitsime Toilast läände mööda vana maanteed. See hoidis tükati õige klindi serva. Nõnda, et lausa kõhedaks kippus. Kui siit kogemata alla veereks…
Laialehised puud palistasid seda järsakuranti. Võib arvata, et vanasti oli see täiesti lage, haritud servani välja. Ning too n-ö keskeuroopa tüüpi mägimets sai kasvada ainult ligipääsmatul veerukuristiku järsakul.
Üks mõis järgnes teisele. Sagedasti justnagu Raplamaal.
Silmapiiri hägus paistis paar saart. Need on endine Soome. Mõelda, et siit paepealselt näeb ära juba graniitse aluskorra maatükke! Neist Suur-Tütarsaare kaljustik ulatub kuni 56 meetrit üle merepinna, umbes sama palju kui siinse panga serv. Võib arvata, et teine on kaugemal asuv Suursaar, mille kaljumäed ulatuvad suisa 176 meetrini üle merepinna. Oi, seda tahaks päriselt näha! Kahjuks Venemaa ei lase sinna kedagi, isegi tormivarju mitte. Enne sõda oli saar aga populaarne suvituspaik.
Kuid ka siinsamas olid mäed. Seal kaugel kummusid lausa viirastuslikud turjad. Tegu on Kohtla-Järve loodeservas asetsevate poolkoksimägedega. Varasemalt viie vulkaaniliku tipuga, mida mäletan isegi. Nüüdseks on tipud tasandatud ja osaliselt kasvavad peal juba puud.
No millised vaated ikka! Laia kõrrepõllu järel talumaja ja hollandi veski koonus, siis lehtpuude ribad ning siis üles tõusmas nõlvad. Tükati veel päris paljad ja mustendavad, nagu hiljutise vulkaanipurske järel. Üks tee lookles seal ikka kõrgemale ja kõrgemale. Üksik elektripostitikk andis mõõtu, kui kõrge ikka see kupatus päriselt on.
Ah, et kui kõrge siis? Veel praegugi suunab Tallinna-Narva maantee ääres viit Kiviõli tuhamäele, lubades Baltimaade kõrgeimat tehismäge. Olen selle otsas
1999. aastal käinud. Oli tõesti vapustav kogemus. Nõlvad olid siis veel osaliselt taimestumata ja tipus kerkis maast kahtlast suitsu…
Tegelikult asub kõige kõrgem tipp siiski seal Kohtla-Järve poolkoksi mägedes. Andmed räägivad küll eri keelt, ent suhteline kõrgus tasandikust tipuni ulatub vähemalt 120 meetrini. Kui mõelda võrdluseks, et meie hiiumaised metsad on enamasti kuni kahekümne meetrised, siis tuleks neid korrutada tervelt kuuega. See juba on midagi! Kusjuures Eesti kõige kõrgema loodusliku mäe, Vällamäe suhteline kõrgus on 84 m. Kusjuures too mägi on aga üleni metsaga kaetud, mistap sedagi soliidset kõrguste vahet üldse ei adu.
Siin on mägede nõlvad ja harjad veel aga lagedad. Mäherdune kogemus võiks olla üleval ringi kõndida! Kas aga need on kõigile nüüd avatud? Vahest osaliseltki? Netist selle kohta andmeid kahjuks ei leia. Kui madalamgi koonus avatud oleks, siis selle retke võiks küll otse loomulikult plaani võtta. Ja kindlasti varem kui neljateistkümne aasta järel. Ida-Virumaa väärib märksa sagedasemat külastamist. Seda muidugi ka ilma mägedel turnimatagi.
