On möödunud taas nädal eelmisest Suvelehest ja on aeg lugejatele aru anda, millega vahepeal tegeletud. Seekord räägime sellest, kuidas Püha Lepa LEHE reporterid Taivo (nimi muudetud) Saaremaalt ja Andres Hiiumaalt võtsid ette uskumatu retke ja üritasid vallutada Hiiumaa kõrguselt teist tippu – 63 meetrit kõrget Kaplimäge, mis asetseb Andruse mäeahelikus Kõpu poolsaarel. Paljud hiidlased kutsuvad sealset Rebastemäge, Laiaru mäge ja Kaplimäge hellitavalt Hiiu alpideks.
Maailma mägironijatel on läbi aegade välja kujunenud staatuse sümbol – Suur Seitse. See omistatakse ronijale, kes on käinud seitsme kontinendi kõrgeimate mägede tippudes. See on ülim, mida võib saavutada. Paljud ilmselt aga ei tea, et seda staatust on võimalik veelgi suurendada ja selleks peab vallutama kaheksanda tipu, Hiiumaal asetseva Kaplimäe.
Selleks üliraskeks katsumuseks me Taivoga
valmistuma hakkasimegi. Ütleme nii, et meiesugused mehed ei hakka sellise künkaga nagu Mount Everest aega raiskama, vaid sukeldume alati sirgjoones kõige karmimatesse olemasolevatesse katsumustesse.
Alustasime treeninguid parimas võimalikus kohas ehk Käina Tuuletorni ronimisseinal. Saime kiirelt aru, mida tähendab gravitatsioon ja miks on vaja julgestusköit ning kiivrit. Raske treeningpäeva lõpuks astusid Tuuletornist välja kaks rohkete kogemustega ja väljaõppinud mägironijat. Tol hetkel tundsime, et oleme täiesti valmis kõikideks eesootavateks katsumusteks, mis meie teele satuvad.
Õhtutundidel toimus väike traditsiooniline jällenägemispidu. Olengut pidasime keldris, sest oli vaja ennast harjutada mäestikes valitseva külmema kliimaga. Üsna varsti tegi saarlane Taivo ronimisega algust. Kell kolm öösel vallutas ta esimese tipu, milleks oli minu keldri katus. See polnud kaugeltki veel kõik. Hommikuks suutis ta läbi turnida pooled Kõlunõmme keldrikatused. Uskumatu saavutus. Etteruttavalt olgu öeldud, et hiljem tõi see ka natuke pahandusi, sest üks naabrimeestest ei saanud aru, miks on kirka löödud tema maja korstna sisse.Tegijatel ikka juhtub. Sorry!
Saabus hommik ja seiklus võis alata. Kaks adrenaliinist tulvil ja kartmatut meest asusid teele. Enne Kõpu poolsaarele suundumist mõtlesime, et teeme natuke sooja ja vallutame mõne lihtsama tipu. Alustasime lähedalasuvast Kukka kivist. Ühe tunniga olime üleval ja heiskasime lipu. Jäime kontrollajaga rahule. Järgmiseks sattus teele ette Kallaste pank. Ülesronimiseks kulus kaks tundi, kuid ajakulu oli igati põhjendatud. Tegu on umbes sama ohtliku ronimiskohaga nagu K2 mägi. Ettevaatus on alati omal kohal.
Seejärel suundusime Kärdla keskväljakule ja vallutasime seal pritsumaja juures oleva keskväljaku mäe poole tunniga. Sel hetkel tundsime mõlemad, et oleme valmis suureks finaaliks. Kõik oli sujunud nagu õlitatult.
Jätkus sõit Kõpu poolsaarel asuva Kaplimäe jalamile ning algas ettevalmistav osa. Kaplimägi on üle kuuekümne meetri kõrge ja olime arvestanud, et tippu jõuame kahe päevaga. Mäe keskpaika olime planeerinud aklimatiseerumise laagri. Aklimatiseerumise laagri mõte on see, et meie organism harjuks mäestikus valitseva muutliku kliima ja õhurõhuga. Loomulikult pidime arvestama ka hapnikuvaesema õhuga, mis võib tekitada depressiooni ja ärrituvust ning muid hapnikupuudusega kaasnevaid nähte.
Alustasime ronimist kõiki omandatud teadmisi ja kogemusi arvesse võttes. Seitsme tunniga jõudsime kõrgusele kolmkümmend meetrit merepinnast, püstitasime baaslaagri ja alustasime aklimatiseerumist. Õhtutundidel saabus meie laagrisse ka mägironijate grupp Pärnust ja algas eriti lõbus aklimatiseerumine. Järgmisel hommikul ärgates avastasime, et meil mõlemal on tohutu peavalu, mis teadupoolest kaasneb hõredas õhus viibimisega. Teekond jätkus. Kordasin Taivole üle mägironijate põhitõe: “Kui juhtud alla kukkuma, siis pööra pead ja vaata kiiresti vasakule ja paremale, sest Hiiumaa ilu näed sa tõenäoliselt viimast korda”. Õnnetust ei ennustanud miski. Tipuni olid jäänud veel vaid loetud meetrid, kuid see juhtus. Taivo astus kogemata suure seene peale, libastus ning kukkus alla. Hüüdsin talle järele: “Kas kõik on korras?” Vastuseks tuli: “Ma ei tea, kukkumise protsess pole veel lõppenud, olen poolel teel”. Katkestasin ka enda retke, sest sõpra hädas ei jäeta. Järgmisel aastal üritame uuesti.
Loo moraal on ilmselt see, et hindasime oma võimeid üle. Ära ürita ronida Toompea mäkke, kui sinu võimete tipuks on kodune keldrikatus. Taivo tuju tõstmiseks tegin tema sooritusest ka tagasihoidliku tujutõstva luuletuse.
Sai proovitud mägironimist
ja tõustud suurele mäele.
Taivo libastus, kukkus ja murenes,
tuul summutas karjuva hääle.
Me soov oli liikuda tippu,
kuid kallak liig järsk ja liivane.
Eks ennegi olnud sealt kukkujaid,
ei olnud ta Tornimäel viimane…
A. RAUDSEPP
