erakogu Romaan räägib kaasahaarava loo Hiiumaa tüdruku Anu ja sakslase Christophi armastusest sõjakeerises, mille taustaks noor Eesti Vabariik, sõda, okupatsioon ja väikerahva tahe olla iseseisev.
Nüüd on kirjastuselt Sinisukk ilmunud romaanile ka teine osa “Ja meie kohal vaid sinine taevas”, mille tegevuspaigaks on taas Hiiumaa Moka küla, kus tegevustik hakkab lahti hargnema aastal 1946 paralleelselt tänapäevaga.
Samast perioodist Eestis on varem värvikalt kirjutanud ka Sofi Oksanen “Kui tuvid kadusid”, Ilmar Taska “Pobeda 1946”, Imbi Paju “Tõrjutud mälestused” ja Leelo Tungal “Seltsimees laps”. Nüüd on huvitav näha seda aega ka läbi saksa kirjaniku pilgu läbi. Lutz Dettmann jutustab raamatu teises osas edasi Anu ja Christophi lugu, kus üheks peategelaseks on ka Anu tütar Irja, kelle soov on murda oma ema poolt senini rangelt järgitud vaikimise müüri ja jõuda jälile oma perekonna minevikusaladustele.
Lutz Dettmanni on sel suvel taas oodata Eestisse, kus temaga saab kohtuda Käina raamatukogus Hiiumaal.
HILLE KARM
INTERVJUU
On väga rõõmustav, et ka Saksamaal kirjutatakse Eestist, pole ju baltisakslaste vaatenurgast meile keerulist sõjajärgset perioodi eriti kajastatud. Olete oma romaanis meisterlikult juhtinud lugejat mööda Eestimaa radasid. Eriti mõjuvalt on romaanis kujutatud Hiiumaad. Kuidas sündisid nii detailsed kirjeldused ja milline on teie enda lemmikpaik Hiiumaal?
Lutz Dettmann: Minu lemmikpaik Hiiumaal? Neid on kaks. Kassaris Orjaku säär, mis lõpeb kilomeetripikkuse merre ulatuva Sääretirbiga. Seal jalgupidi vees seista, Saaremaa poole avarat taevast vaadates mere tuult tunda ja kajakaid vaadata – see tekitab minus alati õnnetunde. Selles kohas olime me oma esimesel Hiiumaa külastusel 1992. aastal ja iga kord Hiiumaal viibides on see koht, kus käimata jätta ei saa.
Teine koht on väga üllatav ja unikaalne – kuivkäimla meie sõprade juures Moka külas. See on üks eriline koht ja eriline käimla, ühe ukse ja kahe kõrvutiasuva avaga istumiseks. Kui seal kahekesi korraga asjal olla, saab mõnusalt maailma asju arutada. Ma istun alati üksi, parimal juhul varahommikul, kui kogu maja veel magab, uks avatud, vaatan ees laiuvasse aeda, jälgin, kuidas loodus ärkab, kuidas hommikune udu järk-järgult kaob, kastepiisku ämblikuvõrkudel. See on üks rahu paik. Ma jäädvustasin selle ka kirjanduslikult.
Teie romaanis ristuvad baltisakslase Christophi ja Hiiumaa tütarlapse Anu saatused. Nende armastuse lugu toob esile ka erinevused baltisaksa ja Eesti külarahva mõttemaailmas. Kuidas tajute neid erinevusi praegu?
Loomulikult olid tol ajal mõttemaailmad erinevad. Aga see aastakümneid levitatud ettekujutus (pseudoteadus?), et ülevalpool on baltisaksa härrasrahvas ja allpool eestlastest talurahvas nagu nõukogude ajal Eestis ja ka SDVs kujutati, ei vastanud alati tõele. Niipalju, kui ma olen teada saanud, on see arvamus praeguses Eestis muutunud. Me ei tohi unustada, et just baltisaksa pastorite toel maal haridust anti. Balti provintsides kaotati pärisorjus 50 aastat varem, kui Venemaal. Loomulikult on see kõik üldiselt ju teada. Kindlasti mängisid baltisakslastest suurmaaomanikud ja ettevõtjad Eesti iseseisvumisel majanduses suurt rolli. Tahaksin siinjuures ära märkida von Scheeli panka ja Franz Krulli masinatehast. Aga just 20. sajandil oli palju andmist ja saamist eestlaste ja baltisakslaste läbikäimises. Paljude jõukate baltisakslaste lastele oli eesti keel isegi esimeseks keeleks, seda eestlastest lapsehoidjate tõttu. Lapsed kasvasid kakskeelsetena, mängides oma eestikeelsete mängukaaslatega. Baltisakslaste keeles leidsid oma koha paljud eestikeelsed sõnad ja väljendid. Eesti keelde jällegi saksakeelsed. Eestlased ja sakslased abiellusid, vähemalt keskklassis. Tean sellest mitmeid näiteid. See härraste-sulaste suhe oli reaalsus mitmete aastasadade vältel. Anu ja Christophi ajal aga enam mitte nii valdav. Kirjanduses on piisavalt näited, kus sellist suhet on kirjeldatud baltisaksa perspektiivist. Sellest vaatevinklist on minu jaoks väga huvitavad Siegfried von Vegesack’i romaanid. Väga huvitav teema, mille kohta võiks kirjutada raamatuid.
Romaanis avaneb Eesti huvitavast vaatenurgast. Kas lool on ka kindlad prototüübid?
Ei, ühtegi prototüüpi ega tõelist lugu pole olemas. Loomulikult kannavad minu tegelased seoseid minu tuttavate või sugulastega. Peategelane Christoph – temas elustasin ma oma vanaonu – tema väljanägemine, tema stiil olid mulle väga lähedased, seetõttu pühendasin ma oma raamatu talle. Anu kannab endas näitleja Liina Olmaru välimust. Anu esimese osa kirjutamise idee kujunemise ajal vaatasin ma Wikmani poisse ja näitleja, kes seal Virvet mängis, jättis mulle väga sügava mulje. Lugu, mida ma jutustan, pole kunagi aset leidnud. Vähemalt minu teada mitte. Üksikute episoodide lugusid on mulle baltisakslased jutustanud, näiteks ümberasumine, millest ma teises osas kirjutan. Ümberasumisest, millest Christophi tädi teises osas jutustab, tugineb minu lähedase sõbra meenutustel, kuidas ta selle 15aastase tüdrukuna üle elas. Minu poolt palju uurimistööd, palju kujutlusvõimet ja fantaasialendu. Aga loomulikult paljud saatused on olnud sarnased. Ajalugu on purustanud nii palju armastust, “hoolitseb” lahkumiste ja valu eest.
See on huvitav, et kirjeldate ka perioodi, kui sakslasi koju kutsuti, kas see teema oli ka Teile isiklikult paeluv? Ribbentrop-Molotovi salaleping paiskas eestlased pikaks ajaks Nõukogude mõjusfääri. Kui seda salalepingut poleks olnud, milliseks oleks kujunenud siis romaani peategelaste saatus? Ka Saksamaa lõhestatus toob esile ajaloolisi sarnasusi…
Minu jaoks on see teema vägagi paeluv. Minule, kellele baltisakslaste saatus Saksamaal üsnagi tundmatu on. Paljud sakslased pidid maailmasõja tõttu kodudest põgenema: idapreislased, sileeslased, pommerlased… seejuures olid baltisakslased esimesed, kes oma kodumaa maha pidid jätma. Kuigi n-ö pooleldi vabatahtlikult. Neile oli teada, mida oleks oodata, kui N-Liit Baltikumi hõivab. Aga ei tasu unustada, et nad lahkusid kodumaalt, kus oli 800 aastat elatud. Ma tunnen paljusid baltisakslasi, neist enamus 80–90aastased. Nad on aastakümneid Saksamaal elanud ja mäletavad Eestit oma lapsepõlvemälestustest, aga ikka veel on Eesti nende kodumaa, lapsepõlvemaa, nende igatsustemaa. Paljud oskavad veel eesti keeltki. Kolme aasta eest olime me koos ühe baltisaksa abielupaariga oma eesti sõpradel külas. Klas Koch (s 1932), kes on pärit baltisaksa/eesti perest, üllatas iga päev mingi uue eestikeelse sõnaga, mis talle tema lapsepõlvest meenus. See 80 aasta tagune aeg on baltisakslaste ühises teadvuses säilinud. Tol ajal nad nimetasid end eestimaalasteks. Ma arvan, et see sõna väljendab täpselt seda, kellena nad endid Eestis tundsid.
Nüüd Teie küsimuse juurde, kuidas Christophi ja Anu lugu edasi oleks läinud, kui seda jubedat salaprotokolli poleks olnud. Christoph oleks 1939 Eestisse tagasi tulnud, oleks lasknud ent Tartus immatrikuleerida ja õppinud arstiks. Nad oleksid abiellunud, Anu oleks Kärdlas või Käinas lastele eesti ja saksa keelt õpetanud. Christoph oleks olnud arst, neil oleksid olnud lapsed, kes oleksid nii eesti kui saksa keelt rääkinud ja oleksid mõlemad vabas Eestis surnud. Üks lihtne lugu, aga õnneliku lõpuga.
Küsis HILLE KARM
