Järve läänekalda noor lehtmets olla ööbikute seas hinnatud. Tõsi, alusvõsa seal peale vaarikavarte just ülemäära ei paista, ent ju ajab siis seegi asja ära. Huvitav, et lisaks raagremmelgatele on siin palju jalakaid. Kõik isetekkelised, sest kes neid siia ikka istutama hakkas.
Mingeid salulilli ega-taimi siin mu silm küll ei seletanud. Ent sel polnudki erilist tähtsust. Hoopis enam köitis mind järve linnurikkus. Eeskätt mõistagi see madalast paerandist palistatud piklik saareke keset vett, peal mõni põõsas ja paar puuhakatist ning arutu hulk käratsevaid merelinde. Räuskasid teised seal, mis kõri võttis. Kes täpsemalt? Teadjam kohalik elanik vastas: naerukajakate koloonia on siin. Naerukajakas ehk Larus ridibundus. Võibolla lähedal elades tunduks nende naabrus liiga lärmakas, kuid praegu oli nende möllu vaadata lummav. Mäherdune ainulaadne kaljune järvesaareke ikka!
Pugesin rippsillast teisel pool tuule eest künka varju. Mu ees laskus Lasnamäe lademe lubjakivisein sakitades sügavale vette. Tuul tõukas järvepinna säbarlaineliseks. Ja sel veel ujus päris mitu musta lindu, valge laubakilp kõigil otsaees. Kas võiksid need olla laugud? Olidki. Lauk ehk vana nimega vesikana (Fulica atra). Kas ma üldse neid sedasi olengi näinud ja vaadelda saanud?
Õnneks oli fotoaparaat kaasas ning üritasin suumides neist lähimaist ülesvõtet saada. Seejuures ilmus veel tänuväärsemgi modell. No säherdust polnud minu ihusilm päriselus veel näinud. Tuttpütt? Aga na väheldane teine… Musta pea külgi ehtisid oranžikaspruunid sulepuhmakesed. Sain temast paar suhteliselt enamvähem ülesvõtet, ehkki ta vahepeal päris pikalt vaateväljast vee alla sukeldus.
Hiljem toas linnuraamatut lapates selgus, et tegu oli hoopis sarvikpütiga (Podiceps auritus). Sarvikpütt on Eestis ebaühtlase levikuga harv haudelind, teatas raamat. Aga näe, Pae järvel nõnda lihtsasti vaadeldav. Neid nähakse siin ka paarikaupa. Ju siis pesitsevadki samas kuskil.
Tuul nuhkis mu aga sealt künkavarjustki välja. Helendavad pajutibud küll üritasid sealset lörtsieelset ilma kevadisemaks võluda, kuid jäi sellest väheseks. Vahest juba kuu pärast puhkeb läheduses künkal kasvav suur aprikoosipuu õide? – unistasin. Seekordsest käigust jäid mulle eeskätt meeltesse linnud. Nende jaoks oli suur kevad juba käes.
PS Aprikoosipuu oli täisõies maikuu keskpaigaks. Kahjuks ise ma seda vaatama ei jõudnudki…
