Tapio Vares | Hiiu Leht Teetähised on mul korralikult meeles. Nii, siin ongi õige koht, kus sihilt ära keerata. Kas sa näe, keegi on kollase kileriba juhiseks sidunud! Ja seal järgmisele puutüvele ja järgmisele… Astu nagu matkarada mööda!
Paraku tunnen õige pea, et midagi on nagu viltu. Märgistused kalduvad liiga paremale. Ja kuhu jääb vasakul ilmuma pidav lodusoon? Ja kole pikaks venib see tee…
Viimaks loobun nende eksitavate kileribade järgimisest. Milleks nad on sedasi puudele seotud – et luuderohuhuvilisi rappa meelitada? Küllap on lihtsalt mingid piirimärgid.
Igatahes pööran otsa ringi ja hoian nüüd paremale. Annab tükk aega trampida, kuni ilmub lodusoon ja koltunud kastikuvälul kõrged kuused ja… nendel karvased luuderohuvarred! Üks vars on lausa pöidlajämedune. Karvased varred toovad kohe meelde teised araalialiste sugukonna põõsad-puud, kelle varred on tigedalt teravogalised. Luuderohu ronijuurekesed on aga kõik süütult pehmed. Tjah, kummaline, milline eksoot – igihaljas vägev puitliaan – ikka Kõpu metsades elab!
Mulluse päiksekõrvetustalve on nad üsna hästi üle elanud, vaid tükati lehed veidi kahjustada saanud. Endiselt ronivad luuderohud neljal kuusel vaat et oma kümne meetri kõrgusele. Endiselt on tüvedel eemale sirutavaid sireli moodi lehtedega viljaoksi, ehkki vilju endid pole märgata.
Kui viimati novembris 2008 siin käisin, sain imetleda luuderohuõisi.
Kahjuks on sellel uhkel luuderohuvälul tume lähitulevik. Nimelt kipuvad nende toetuspuud kuused eluvõitlusele alla vanduma. Loodepoolseimast kuusest on alles vaid umbes üheksa meetri kõrgune könt, keskminegi kuusk on kuivanud. Kaks edelapoolset veel haljendavad, ehkki üks on suure tüvekahjustusega.
Kuuskedevahelise ala pikkuseks mõõdan 14 sammu. Kuid metsapõues roomates ulatub luuderohuala veel 10 sammu loodesse ja suisa 20 sammu edelasse, seega kokku 44 sammu pikkuselt. Laiuseks aga vaid kümmekond sammu. Huvitav, miks luuderohi ei taha ronida kõrval sirguvale suurele elujõulisele männile?
Kuid sedakorda teen veel toreda lisaavastuse. Nimelt leian 17 sammu kauguselt põhjakaares ühel sanglepal viie meetri kõrgusele roniva luuderohu. Sellest omakorda veel 17 sammu edasi aga ühel kuusel surnud väädi. Kokku siis leviala laiuseks 35 sammu.
Sedakorda käitun Ligude metsas kole asiselt: muudkui sammun ja mõõdistan. Alles lõpuks torkab pähe, kui müstiline ikka on see jäänuklik luuderohu kasvuala. Nii pisike, ent püsinud jonnakalt elus sajandite viisi. Võib arvata, et tegelikult on kogu see luuderohuala kokku kõigest üks taim ehk kloon. Kui nii mõelda, siis mäherdune hämmastav kombitsatena laiali ja üles valguv hiiglaslik eluvorm see on…
