Just Leopoldi sõbralauluga kutsus Viscosa kultuuritehas reedel kõiki endale külla – vabrikuvaremetes on nüüd üks soe tuba. Kes päriselus ei pääse, saab tulla virtuaalselt.
Detsembri esimesel päeval aastaseks saanud Viscosa kultuuritehase kontorimaja tunneb suurel tehasealal ära kahe ukse ette pargitud valge auto järgi. Sissekäiguni juhatab paks must kaabel, mis toob vanasse vabrikuhoonesse elektrit Kõrgessaare päästekomando majast. Varemetes on külm, trepid on ehitustolmu täis, aga kusagil siin peab olema värviliste akendega soe, korda tehtud kontorisaal. Laest ripuvad traadid, seintelt kukub krohvi, aga purunenud plaatidest tee viib tõepoolest silmnähtavalt värske, punase raamiga väikeste ruudukestega klaasukseni. Siin, selle ukse taga, avaneb täiesti teine maailm. Tuba on soe, vaip on maas, aknaavades uued, punased ja rohelised 2,5 meetri kõrgused ja 1,5 meetri laiused aknad. Diivanitel istuvad inimesed, vaibal mängivad lapsed.
