Urve oli ja ta jääbki osakeks Hiiumaa loodusest ja kindlasti inimeste mälestustesse helge, noorusliku ja targa naisena, kirjutab Karin Poola.
Urve ise on öelnud nii:
“Loodus on mulle kogu aeg lähedane olnud. Kasvasin maal, Käina vallas Ristivälja külas Ristivälja talus. Eks ma vanaisa järgi olin kogu aeg kevaded-suved läbi, sest lapselapsed olid ikka vanavanemate jaoks sel ajal. Isa oli ju ära ja ema tegi tööd. Kui suuremaks sain, käisin kolhoosis-sovhoosis kogu aeg tööl ja seegi oli looduslähedane asi. Ema käis aiandis ja meie käisime tema juures rohimas. Küllap ma ka sellepärast loodusturismi peale läksin, et olen ennemgi mitu korda mõelnud, et kui mind praegu lastaks või kui ma saaksin, siis ma läheksin metsa! Ma oleks kohe metsatööline! Nihuke tunne käis vahest läbi.” (Hiiu Leht 09.11.2004)
Urve õppis pedagoogiks ja loodusgiidiks, on töötanud koolis, lasteaias ja looduskeskustes. Hiiumaa on Urvel risti ja põiki läbi käidud kindla veendumusega, et see on parim paik maailmas. Veendunud, et loodusetundja inimene ei tee saarele liiga, viis Urve loodusgiidina loodushuvilised, turistid ja lapsed metsa ning mereranda. Muku matkaklubi ühe asutajana pidas ta vajalikuks lisaks mõnusale matkamisele pöörata alati tähelepanu loodusele ja kultuuriloole. Tema kavandatud ja rajatud on mitmed ratta- ning matkarajad Hiiumaal. Oleme Urvega kahekesi palju mööda Hiiumaa metsi ja mereääri uidanud ja mind üllatasid tema teadmised lindude ja erinevate taimeliikide tundmises. Tean, et ta on teinud selle nimel tööd ja jõudnud kaugele. Urve oli ka aasta õppija aastal 2004.
Veel on Urve öelnud:
“Mõtlen eakatele huvitavaid tegevusi, et kurvad mõtted rahulolematuse ussi hinge ei tooks ja veenan neid oma häid ideid ja elutarkusi teistega jagama. Iga üksik inimene on saarele vajalik ja hea inimene aitab elu paremaks muuta.”
Tunnen Urvet lapsepõlvest saati. Oleme mõlemad elanud Kärdlas rannakarjamaa lähedal, lõpuks päris ühes majas ja kõrvuti korterites. Temast sai meie maja hing ja kõikvõimalike vajalike majaga seotud asjade korraldaja. Urve oli alati olemas. Majarahvas tänab Sind.
Oma isiklikust elust ei rääkinud Urve palju, aga tean kui väga hoolis ta oma tütrest Merikesest ja tema lastest.
Palade Loodushariduskeskuses, Soera Talumuuseumi giidina, töötas Urve pea kümme aastast. Temaga koos töötades ja maailma asju arutades sain lähedalt tundma habrast, tarka, töökat ja erakordselt ausat inimest.
Urve oli nõudlik ja täpne nii enda, kui teiste suhtes. Hiiumaa tunnustatud giidina oli ta Soera Talumuuseumi professionaalne tutvustaja. Hommikul vara rattaga kohale, uksed lahti, hooned puhtaks ja korda. Pühalepa rahvariided selga. Nii algasid viis päeva nädalas suvekuudel – juunis, juulis ja augustis. Muuseumigiidina tõstis Urve lati Soera Talumuuseumis väga kõrgele. Niisama istumine ja muuseumi külastajate ootamine ei sobinud Urvele kohe kuidagi. Tööd Soera ürdiaias, niidetud heina riisumine, tubade suurpuhastus jne.
“Töö tahab tegemist,” oli Urve sagedane ütlemine. Meil kõigil oli temalt nii palju õppida. Oi kui kiire ja osav oli ta peaaegu igat talutööd tehes!
Urve pani kokku kaks väga toredat ja populaarseks saanud õppeprogrammi talutöödest ja talulapse koolipäevast. Tegevusteks said kardinate tärgeldamine, käkisupi keetmine, saunavihtade tegemine, mustikasupi keetmine, suitsusauna kütmine, heina kaarutamine, hiiukeelsete sõnade õpetamine, pesu pesemine nii nagu vanasti ja krihvli tahvlikesele kirjutamine.
Tema elust, ettevõtmistest ja kordaminekutest võiks kirjutada veel palju, palju. Selles loos oleme Urvega kaasteelised – Hiiumaa naised kes hoolivad saare loodusest ja kultuuriloost.
Aitäh, Sulle Urve kõige hea eest mida meiega jagasid.
Tea, et mälestus Sinust saab väga hästi hoitud, Sinu õpetused ja tarkused jäävad meiega.
Kalmule asetame Soera lilleaiast kokkuseatud kimbu.
