Soovõhk (Calla palustris) on, nagu ladinakeelne nimi kinnitab, ehtne kodumaine kalla. Mullu suveni oli ta mulle ses mõttes tundmatu taim, kuna ma polnud teda varem otseselt näinud, ainult raamatupiltidelt.
Pole ka ime, sest soovõhk on Lääne-Eestis haruldane, näiteks Saaremaale on märgitud vaid üks leiutäpp. Siis sain aga vihje, et Tõrvaninal olla teda üks loops suisa paksult täis. Nõnda tol juunipäeval ma kallajahile läksingi. Jõudsin Tõrvanina lähistel vääriselupaiga sildini. Selle taga laius sanglepalodu. Musta maapinna olid metssead õige põhjalikult segamini paisanud. Siiski haljendasid siin naistesõnajala lehtrid, kollase võhumõõga puhmad, laiümarad varsakabjalehed. Ja nende vahel kuni poolde säärde südajad läikivad vaomustrilised helerohetavad kallalehed. Oligi soovõhk leitud! Ent õisi paraku ei ühtegi. Ju liiga hämar seal hõreliituses sanglepavõrade all.
Edasi läks astumine juba liiga tümaks ja jalguneelavaks. Angervaksa, kõrvenõgest ja maavitsa jäi seal ette ka. Viimane on luuderohu kõrval me looduse teine puitunud liaan, ent ses kohas kasvas ta vaid äbarike nääpsudena.
Tagasi rajal, tuli kohe järgmine lodusoolaik, sedakorda juba puudeta. Tolle lõunasopis vees-mudas paistis veidi ubalehte ja lausaliselt soovõhalehestikku, nii 6 m pikkuselt. Ja näe: üks puhasvalge kallaõis helendas seal toredasti. Lisaks veel üks, rohekam. No täiesti ehtsad kallad põhjamaa männi-kuusemetsa rüpes! Läikiv lehestik juba ise oli eksootiline, aga siis veel see õis… Kohe leidsin veel kaks õit, siis veel… kokku nii 15 ringis. Tundus, et õitsemisaeg oli alles veel ees. Paraku tuli neid vaid eemalt silmitseda, sest mülkasse uppuma ronida polnud nagu tahtmist.
Siinkohal peaks natukese täpsustama. Nagu kukitsa õis pole päris õis, vaid valgete kandelehtedega õisik, nii ka soovõha puhul. See tähendab, et too puhasvalge suur puri on tegelikult vaid kandeleht ning õied on tibatillukesed, moodustades kokku väikese kollase nuia. Hiljem arenevad need punaseks mürgiseks vilikonnaks. Kogu taim olla mürgine, ent ometi jahvatatud vanasti puuduseaegadel soovõha risoomid magusavõitu valgeks jahuks, mis segati odrajahuga ja küpsetati leivaks.
Edasi tuli juba pikk jõena looklev mudalodu. See oli üksainus lõputu tihe lai Kallajõgi, läikivate südalehtede mass. Hull kallauputus! See oli lummav koht, nagu kujundatud eksootiline aiamaastik. Kõvade metsakallaste vahel kulgev roheline Kallajõgi, vohavas lehevaibas sekka püstjaid võhumõõku. Õisi jagus aga vähe. Ju tahaks soovõhk rikkalikuks õitsemiseks päikest, mida ses rohelise valgusega metsavilus vist peagu paistma ei pääsegi.
Põikasin siit otse ranna poole. Kuusik varjas väga lopsakate naistesõnajalgadega orundit, kus vabalt oleks võinud laanesõnajalgu leiduda, ent paraku mitte. Mis seal’s ikka, olnukski liiga palju taimharuldusi korraga tahta. Jõudsin murrutatud järsule metsa ja mere piirile, oma Hiiumaa lemmikrannale, Tõrvaninale. Ent meeli valitses veel mõnda aega seljataha jäänud iselaadse Kallajõe lummus.
